Ohtrad tõendid annavad mõista, et paljudes piirkondades jääb liiva üha vähemaks. Näiteks ületab Vietnami siseriiklik nõudlus juba riigi liivareservide koguhulka. Kui taoline olukord jätkub, võivad riigi ehitusliiva varud ammenduda juba 2020. aastaks.

Teaduslikes aruteludes tehakse liivaga seonduvatest probleemidest vähe juttu; seda pole õieti süstemaatiliselt uuritudki.

Ehkki teadlased tegelevad pidevalt taristusüsteemide nagu maanteede ja ehitiste keskkonnamõjude hindamisega, on nende konstrueerimiseks vajalike ehitusmineraalide nagu liiva ja kruusa kaevandamise tagajärjed kahe silma vahele jäetud, selgub teadusajakirjas Science ilmunud ülevaatest.

Liiv ja kruus on praegu (kaalu järgi) kõige ekstraktitavamad materjalid maailmas; neid kogutakse ja kasutatakse inimtarbeks rohkem kui fossiilkütuseid ja biomassi.

Liiv on oluline koostisaine betoonis, maanteedes, klaasis ja elektroonikaseadmetes. Tohutuid koguseid liiva kaevandatakse merepõhja maismaaks muutmise (ingl land reclamation) projektide tarbeks, kildagaasi ekstraktimiseks ja randade taastamiseks.

Hiljutised üleujutused USA-s Houstonis, Indias, Nepaalis ja Bangladeshis ainult suurendavad globaalset nõudlust liiva järele.

Traditsiooniliselt on liiva toodetud lokaalselt. Piirkondlik liivapuudus ja liivakaevandamise keelud mõnedes riikides on aga teinud liivast nüüdseks ülemaailmse tarbekauba.

Liiva hind rahvusvahelisel turul on viimase veerandsaja aasta jooksul peaaegu kuuekordistunud. 2016. aasta lõpul hinnati kogu maailma liivatööstuse väärtuseks u 59 miljardit eurot.

Kõige rohkem kaevandatakse liiva Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas; sellele järgnevad Euroopa ja Põhja-Ameerika.

Liiva kaevandamisest saadava tuluga kaasneb sageli häbitu spekuleerimine. Liiva-konkurentsist johtuva vägivalla ohjeldamiseks kehtestas Hongkongi valitsus liiva kaevandamisele ja selle müümisele riikliku monopoli, mis püsis 20. sajandi algusaastatest 1981. aastani.

Nüüdisajal kauplevad pinnase ja liivaga organiseeritud kuritegelikud rühmitused Indias, Itaalias ja mujalgi. Liiva massiline importimine on ajanud Singapuri tülli Indoneesia, Malaisia ja Kambodžaga. Liiga ulatuslik ekstraktimine muudab jõgede voolusänge ja rannikute ökosüsteeme, suurendab hõljuva sette koguseid veekogudes ja toob kaasa erosiooni.

Samuti avaldab liivatööstus kahjulikku mõju paljudele loomaliikidele. Näiteks on Aasia jõestikes elutsev väljasuremisohus krokodilliline gangese gaavial (ld Gavialis gangeticus) liiva kaevandamise tõttu varasemast suuremasse ohtu sattunud, kuna liiva ekstraktimise käigus hävitatakse gaavialide kodused liivaseljandikud või lastakse neil erodeeruda.

Lisaks sellele mõjutab liiva kaevandamine paljude inimeste eluolu. Rannad ja märgalad kaitsevad mere lähedal elavad kogukondi veetõusude eest. Ulatuslikust kaevandamisest johtuv erosioon teeb need kogukonnad üleujutuste ja tormipuhangute suhtes kergemini haavatavaks.

Liiva kaevandamise võimalikke mõjusid tervisele on iseloomustatud vähe, kuid need väärivad põhjalikumat uurimist. Nimelt tekivad ekstraktimisoperatsioonide käigus uued seisva veega tiigid, mis võivad kujuneda malaariat levitavate sääskede kasvulavadeks. Samuti võivad taolised umbtiigid olulisel määral soodustada uute, alles esile kerkivate nakkushaiguste levikut.

Sedamööda, kuidas linnad suuremaks kasvavad ja merepind tõuseb, hoogustub ka nõudlus liiva järele üha kiiremini. Kaalukad rahvusvahelised lepped näevad küll ette loodusvarade mõistlikku kasutamist, kuid liiva ekstraktimist, tarvitamist ja sellega kauplemist ei reguleeri seni mitte ükski rahvusvaheline konventsioon.