Uus teadustöö lisab kaalu hüpoteesile, et Päikese "kuri" kaksik võis saurused ajalukku pühkida
See idee pole iseenesest uus. Lisaks on mõned astronoomid varem seda oletatavat Päikesega ammusel ajal üheskoos sündinud kaaslast nimetanud nii-öelda kurjaks kaksikuks ja süüdistanud seda muuhulgas saurustegi väljasuretamises.
ScienceAlert vahendab, et Stevel Stahler Berkeley ülikoolist Californiast ja Sarah Sadavoy Harvard-Smithsoniani astrofüüsika observatooriumist uurisid üht Perseuse tähtkuju kosmilise tolmu pilve ja jõudsid statistilisi mudeleid läbi mängides samuti kaksikuga koos sündimist pooldavale järeldusele.
Astronoomid on aastaid nuputanud, kas meie galaktikas leiduvate kaksik- ja kolmiktähesüsteemide rohkuse puhul on tähed neis süsteemides tekkinud üheskoos või on need hiljem peale eraldi tekkimist mitmiksüsteemideks ühinenud. Koossünni hüpoteesil on üldiselt olnud enim pooldajaid ja viimastel aastakümnetel läbiviidud simulatsioonid on näidanud, et jah, peaaegu kõik tähed võivad olla sündinud mitmiksüsteemi osadena.
Et empiirilisi tõendeid nende simulatsioonide toeks on olnud pigem vähe, on uus uuring, mis sama mõtet kinnitab, seda huvitavam. Selle puhul kaardistasid teadlased raadiolaineid, mis lähtusid tihedast kosmilise tolmu "kookonist", mis asub meist umbes 600 valgusaasta kaugusel. See sisaldas justkui tervet lasteaiarühmatäit noori tähti.
Tähed, mille vanus oli vähem kui pool miljonit aastat, liigitati nullklassi tähtedeks ja need, mil oli vanust 500 000 ja miljoni aasta vahel, 1. klassi tähtedeks. Kombineerituna andmetega, mis saadi tähti ümbritseva kosmilise tolmupilve kuju hinnates, leiti 45 üksikut tähte, 19 kaksiktähesüsteemi ja viis süsteemi, milles oli üle kahe tähe. Teadlased järeldasid sellest, et suurem osa tähtesid, mis on tekkinud tihedates kosmilise tolmu pilvedes, on sündinud koos kaaslastähega.
Vaadeldes vahemaid tähtede vahel leiti, et kõik kaksiktähed, mille vahele jäi 500 astronoomilist ühikut (aü) või rohkem olid nullklassitähed ja neid ümbritses samasuunaline munakujuline pilv. 1. klassi tähed seevastu olid rohkem lähestikku, nende vahele jäi umbes 200 aüd ja nende asend polnud enam munaja pilvega sünkroonis.
Kui suurem jagu tähti koos kaaslasega sünnib, kuhu siis meie Päikese vend või õde triivinud on?
500 astronoomilist ühikut on umbes 0,008 valgusaastat ehk pisut all kolme valguspäeva. Neptuun näiteks on umbes 30 astronoomilise ühiku kaugusel, Voyageri sond on pisut vähem kui 140 aü kaugusel ja meie Päikesesüsteemile lähim täht Proxima Centauri on 268 770 aü kaugusel. Niisiis, kui Päikesel on ka kaksik olemas, pole teda meilt kuigi kerge näha.
On hüpotees, et see teoreetiline ununenud vend või õde liigub aeg-ajalt meie Päikesesüsteemi äärealadelt läbi ja on siin iga 27 miljoni aasta tagant toimuva massilise väljasuremise põhjustajaks. Berkeley ülikooli astronoom Richard Muller pakkus 23 aastat tagasi tagasi, et üks punane kääbus, mis on meist 1,5 valgusaasta kaugusel, võib perioodiliselt läbi Päikesesüsteemi jäiste äärealada liikuda seal segadust korraldades ning siiapoole täiendavat voogu taevakivisid saates (mis võisid ka saurused ilma suurema vaevata minema pühkida). Tume täht nagu mõni pruun kääbus võiks selgitada ka muid äärealade anomaaliaid nagu kääbusplaneedi Sedna imelik, erakordselt laia kaarega Päikesest mööda viiv hüperboolne orbiit.
Ehkki Päikese kaksikust pole mingit märki, sobiks selle eksistents ka värske uuringuga päris hästi kokku. Selle järgi võtnuks Päike pärast teket suurema osa tolmu ja gaasi endale ning jätnuks oma kaksiku tumedaks, kängunud täheks.
Uuring ilmub peagi teadusajakirjas Monthly Notices of the Royal Astronomical Society.
