Ülimalt kaasaegne auruvedur Briti raudteel saavutas kiiruseks 161 km/h
Ehkki auru jõul liikuv lokomotiiv pole võrreldav ülikiirrongidega (mille maailmarekordiks Jaapanis on olnud kiirus 603 km/h), tegi üks auruvedur möödunud nädalal siiski ajalugu, ületades esmakordselt pärast rohkem kui 50 aasta pikkust pausi Suurbritannias raudtee põhivõrgu liinil liikudes kiiruse sada miili — 161 kilomeetrit — tunnis.
Möödunud kolmapäeval saavutas söeküttega rong LNER Peppercorn Class A1 60163 Tornado maksimumkiiruse Ühendkuningriigi lääneranniku-liinil (ingl ECML; East Coast Main Line) Doncasteri ja Newcastle’i vahel. Tegemist oli osaga proovisõitudest, mille ülesandeks on välja selgitada, kas auruajamiga rong ikka kõlbab riiklikusse raudteevõrku elektri- ja diiselrongide kõrvale liiklema.
Tornado on ajastufilmilisest välimusest hoolimata üks moodsamaid Briti ronge. Selle veidi viktoriaanliku kõlaga nimetus on tegelikult viide Ühendkuningriigi lennuväe hävitus-pommituslennukile Panavia Tornado. Antiikne väljanägemine on aga petlik — rong valmis alles 2008. aastal pärast 14 aastat väldanud ehitustöid Inglismaa põhjapiirkonnas tegutsevas Doncasteri auru- ja diiselrongide remonditehases.
Tegu pole siiski kõigi aegade kiireima auruveduriga. See au kuulub Ühendkuningriigi rongile nimega LNER Class A4 4468 Mallard, mis 1938. aastal saavutas rööbastel kihutamise maailmarekordi 126 miili (203 kilomeetrit) tunnis.
Samuti pole Tornado ainus Suurbritannias tegutsev auruvedur. Nii Yorki linnas riiklikus raudteemuuseumis kui ka erakollektsionääride ja heategevuslike sihtasutuste valduses on mitmeid töökorras auruvedureid. Küll aga on Tornado rohkem kui poole sajandi jooksul esimene korralik Suurbritannias konstrueeritud auruvedur, mis hõlmab ka palju uuendusi ja nüüdisaegseid ohutusseadmeid, mis võimaldavad rongil mööda Ühendkuningriigi raudteesüsteemi pealiine regulaarselt liigelda.
Tornado loomise võttis ajaloolise ebaõigluse heastamise korras ette sihtasutus A1 Steam Locomotive Trust. Suurbritannias ehitati ja kasutati mitmekümne aasta jooksul enne teist maailmasõda 49 A1-klassi aurulokomotiivi mudelit Peppercorn. Peppercorni vedurid olid kuulsad suure tõhususe ja vähese hooldusvajaduse poolest. Viimased idaranniku pealiini jaoks loodud A1-klassi ekspress-reisi-auruvedurid võisid hooldamiste vahel läbida keskeltläbi 189 900 kilomeetrit; see tegi neist kõige madalamate ekspluatatsioonikuludega auruvedurid enda klassis.
1960. aastatel viidi riigiettevõttes British Railways läbi halastamatu „suurpuhastus“, mille käigus loobuti täielikult auruveduritest diisel- ja elektrirongide kasuks. Süsteemi ümberkorraldamise raames lõigati kõik olemasolevad A1-klassi rongid tükkideks ja sulatati; mitte ühtegi eksemplari ei säilitatud.
1990. aastatel õnnestus auruveduri-trustil hankida komplekt algupäraseid jooniseid. Trust otsustas nende põhjal käsitsi valmis ehitada viiekümnenda A1-klassi rongi — mitte jäljendi muuseumis eksponeerimiseks, vaid täies töökorras 106,9 tonnise auruveduri koos vagunitega, millele on lisatud hulgaliselt parendusi ja täiendusi, tänu millele võiks rong piiranguteta liigelda kõrvuti nüüdisaegsete reisi- ja kaubarongidega.
Auruveduri-trusti osutusel on Tornado tegelikult käigus olnud juba 2008. aastast saati, kuid seni on selle maksimumkiirus piirdunud 121 kilomeetriga tunnis. Teiste rongidega edukaks konkureerimiseks peab sõiduk olema suuteline arendama kuni 145 kilomeetrist tunnikiirust, mistõttu varustati see 12. aprilli hommikul diagnostika- ja salvestusaparaatidega ja pandi raudteeinseneride ja sertifitseerimisametnike silme all sõitma kümme protsenti kavandatud tippkiirusest kiiremini.
