Magus sõda: Glasgow jäätisemüüjate vahel lokkas 80ndail verine vägivald

See on üpris kummaline peatükk ajaloost, ent tõesti - võib öelda, et tolle kümnendi üks ohtlikumaid töid ses Šoti linnas oli just jaheda maiuse müüja oma. Lõbusat muusikat tilistavate autodega ringiliikuvad jätsimehed sõdisid nimelt kaheksakümnendail eeskätt linna idaosas territooriumite pärast üsna vihaselt.

Nagu Atlas Obscura ülevaateartiklist selgub, on liikuvad jäätiseautod ja kuritegevus ajaloos mitmeti seotud olnud.
Kindlasti võis kunagi ka Tallinnas Raekoja platsil Pingviini kohviku sabas mõni rüselus toimuda, aga tõsisematest juhtumitest võib välja tuua näiteks selle, kui aastal 2013 arreteeris politsei New York Citys jäätisemehe, kes müüs leti alt valuvaigisteid ja kokaiini. Kaheksakümnendate Glasgow jäätisemaailm oli veel palju ekstreemsen ja territoriaalsetesse gängilahingutesse kaasati terved naabruskonnad. Kogu perioodi ja selle vältel toimunud vägivallaakte nimetatakse nüüd tagantjärele Glasgow Jäätisesõdadeks ning kohalikud lehed kubisesid toona uudistest, milles olid ühendatud jahe maius ja vägivald.

Plankude ja kividega bussi kallale

„Kui kaks venda otsustasid kahe perekonna jäätisemonopoli kõrvale turule tulla, puhkes maffialaadne sõjategevus;“ kirjutas Glasgow Herald aastal 1979. Vennased olid telliste ja plankudega varustatuna rivaali jäätisebussi rünnanud, mispeale puhkes massikaklus.

Peamiselt löödi lahinguid Glasgow uuselamurajoonides, mis olid suuremalt jaolt rajatud 1960. aastatel. Elamud ehitati valdavalt madalama sissetulekuga inimestele ning peamiselt linna äärde. Tihti polnud neis kvartalites toidu- ja esmatarbepoode. Teisisõnu oli tegu odavate uusagulitega.

Jäätisebussid olid neis linnaosades juba aastakümneid ringi tilisenud, et kaupluste puudumist omal moel tasa teha. Lisaks jäätisele müüdi bussidest ka mõningat muud toidukaupa, WC-paberit ja muud hädatarbekraami, mida inimesed lähikonnast kätte ei saanud. Äri oli tulus: mõnel pool väideti, et bussi nädala kasum on 200 naela ringis. Lõpuks hakkasid šoti jäätisebussid ka leti alt üsna laialdaselt narkootikume ja varastatud kraami müüma – seda kõike ikka lõbusate meloodiate saatel.

Busside omanikfirmad deklareerisid igaüks mingi territooriumi enda omaks ja oli teada, et kui oma bussiga valesse naabruskonda jäätist müüma sõidad, on tulemuseks vägivald. BBC saatesarjas Trial and Error meenutas üks süüdimõistetud „bussipurustaja“, et käigus olid nii kivid, noad kui kirved – kõike kasutati, et oma busse kaitsta ja vajadusel sissetungijaile tuupi teha.

Isegi suvine tööots noorele või kooliõpilasele võis lõppeda katastroofiga: septembris 1989 teatas Glasgow Herald, et üks 23-aastane jäätisejõugu liige tulistas 18-aastast rivaalitseva firma jäätisemüüjat õlga ja too jäi sandiks. 1986. aastal röövisid kaks noort meest „kilekotis olevate revolvritega“ üht jäätisebussi, mehed plaanisid Castlemilkis (üks Glasgow linnaosa) sõitvaid jäätisebusse lõhkuda.

Jäätisemüüja maja pisteti põlema

Kõige karmim sündmus jäätisesõdade ajaloos juhtus aga aastal 1984, mil jõuti tapmiseni. Asi algas sellest, et jäätisemees Andrey „Batboy“ Doyle sattus oma bussiga võõrale territooriumile, seadis end seal sisse ja keeldus lahkumast. Teine gäng hakkas teda hirmutama. Kui akende lõhkumine ja tavaline ähvardamine tulemuseni ei viinud, pisteti Doyle`i maja põlema ja ta hukkus koos viie pereliikmega.

Mõrv põhjustas avalikkuses mõistagi paksu pahameelt ja politsei tahtis väga kedagi jäätisegängsteritest süüdi mõista. Tehti diil vangis istuva jäätisebussiröövli John Love`iga, kes näitas näpuga bussiomanike Thomas „TC“ Campbelli ja Joe Steele`i suunas. Politsei arreteeris nad kahtlusalustena, väites, et mõlemat meest kuuldi tegemas kuritööga seotud avaldusi. Hiljem kritiseeriti neid väiteid kui ebatõenäolisi ja tõenäoliselt väljamõelduid. Campbell ja Steele väitsid end süüta olevat, ent mõlemad saadeti siiski vangi.

Campbell pidas vanglas protesti märgiks näljastreike, Steele põgenes kolm korda ning protesteeris enda vangistamise vastu avalike aktsioonidega, liimides end kord vabadusse jõudnuna Londonis Buckinghami palee väravate külge. Aastal 1992 tunnistas Love, et ta esialgne ülestunnistus oli välja mõeldud, Campbell ja Steele lasti pärast pikki kohtuvaidlusi lõplikult vabadusse aga alles aastal 2004 ning tegelikke süütajaid ei leitudki.

Mõni aasta tagasi meenutas Campbell Trial and Errori ajakirjanikule vanu aegu kahetsusega. „Paljud mu sõbrad tapeti ja olin ka ise surmale mõnel korral üsna lähedal“, sõnas ta. „Mind on ähvardatud kirveste, mõõkade, habemenugade, iga kujuteldava relvaga… ja seda kõike mitte millegi, mitte mingi tulu nimel. See oli lihtsalt täielik hullus.“
Jäätisesõdadele tegi lõpu see, et ühel hetkel polnud bussidega ringi sõitmine ja neist kauba müümine enam tulus. Jäätis kolis tekkinud nurgapoodidesse ja kaheksakümnendate lõpus said ka lahingud otsa. Tänaseks on paljud naabruskonnad Suurbritannias jäätiseautod üldse ära keelanud – tõsi, mitte kuritegevuse pärast, vaid pigem on mureks ülekaalulised lapsed ja mürareostus. Ent võib arvata, et ka mõni vana jäätiselahingu veteran hingab kergendatult.