P9 ja Honor 8 märgivad Huawei julget katset fotoentusiaste enda telefone ostma meelitada, sest piltide kvaliteet on konkurentide omadest parem, aga baasmaterjalile rakendatakse tavalisest veidi vähem töötlust.

Mõlema telefoni põhikaamera kasutab kaht identse fookuskauguse ja ava suurusega objektiivi, kumbki eraldi sensori ees.

Üks sensoritest jäädvustab värvilist, teine ainult mustvalget pilti, rõhk on valguse ja detailide salvestamisel. Tarkvara kombineerib kaks pilti üheks, et saavutada paremaid värve, dünaamilist ulatust ja teravust.

Riistvaraliste näitajate poolest on kaamerad identsed, aga P9 puhul on kaasatud kaameratootja Leica – nagu ka seadme tagakülje ülaosas uhkelt kirjas.

Jääb küll selgusetuks, kas firmad tegid tõesti koostööd või piirdus asi õigusega Leica brändi kasutada. Pildistamistarkvara poolest on mudelid samuti väga sarnased, aga P9 pakub veidi rohkem mustvalgelt pildistamise eelseadeid ja ka RAW-vormingut, mis annab soovitud tulemuse saavutamiseks rohkem võimalusi.

Väike erinevus on manuaalseadete avamisel: P9 laseb seda kaamera avaekraanilt avada ja sulgeda, Honor 8 peidab selle kaamera eelseadete valikusse. Kuna rohkem erinevusi pole, siis edasi käsitlen neid ainsuses, sama kaamerana.
Kuvatõmmis, mis näitab P9 kasutaja­liidest kaamera kasutamise ajal. Manuaalseadete paneel näitab paras­jagu valitud seadistusi, kollane rõngas keskel tähistab fookuspunkti.

Kaamera kohta

Kaamera resolutsioon on 12 megapikslit, objektiivid f/2.2 ava ja 27 mm fookus­kaugusega 35 mm ­ekvivalendis. Manuaal­režiimis saab seadistada mitut parameetrit: valgustundlikkust (ISO 50 kuni 3200), säriaega (1/4000 kuni 30 sekundit), särikompensatsiooni, säri mõõtmise mustrit, valgusbalanssi ja fookustamismoodust.

Võimalik on nii täielik manuaalne seadistamine kui ka valikuline ühe parameetri seadistamine, mille puhul kaamera paneb ülejäänud seaded ise paika. Valgusbalansi puhul saab valida nii eelseadeid kui ka Kelvini skaala käsitsi paika seada (2800–7000 K) – sellist peenseadistamist ei paku isegi osad peegelkaamerad.

Peale selle on olemas käsitsi fookustamine, mida saab teha ekraanil skaala abiga. Selle vajalikkuses aga julgen kahelda, sest kaamera kasutab kiiret ja efektiivset automaatset laserfookust.
Huawei kaamera pakub head dünaamilist ulatust. Esiplaanil olev ala on varjus, sild on päikese käes ja taevas on kõige heledam osa, ometi on detailid suuremalt jaolt säilinud. Pilt on tehtud ilma HDR-funktsioonita. (Foto: Kristjan Lennuk)

Ava suurust kahjuks käsitsiseadete hulgast ei leia. Telefonikaamerale omase väikese sensori puhul ei oleks sellel ka erilist efekti, sest teravussügavus on alati väga suur. Küll aga emuleeritakse ava suurust tarkvaraliselt, kuid seda ei saa manuaalseadetega kombineerida.

Tarkvara emuleeritud ava suurus on vahemikus f/0,95 kuni f/16. Suure ava peamine mõju on teadupärast tausta udustamine ja pildistatava taustast esile­toomine – see on hea näiteks portreed tehes.

Efekt saavutatakse kahe kaamera tulemuse tarkvaralise analüüsi käigus, pärast pildistamist saab valmis foto fookuspunkti ja ava suurust korduvalt muuta ning samast jäädvustusest mitu varianti luua.

Efekt annab üsna hea tulemuse, kuid kahjuks tekib aeg-ajalt segadus objekti ja tausta eristamisel, eriti kui objekt on peenemate detailidega, mille vahelt taust läbi paistab.

Mõnedest ebaõnnestumistest hoolimata on tulemus enamasti realistlikum kui filtreid pakkuvate rakenduste, näiteks Instagrami või AfterFocusi puhul.
Huawei pakub väärt pildikvaliteeti, peened detailid joonistuvad hästi välja ja pilt on hea kontrastsusega. (Foto: Kristjan Lennuk)

Pildikvaliteet

on kaameral väga hea. Dünaamiline ulatus on isegi HDR-­seadistust kasutamata väga hea. Automaat­seadeid kasutades valib kaamera pigem kerge alasäri kui laseb heledate alade detailidel ära põleda.

Müratöötlus on õnneks üsna konservatiivne ja pigem jääb müra alles, mitte ei udustata seda ühtlaseks massiks. Samuti ei liialda kaamera tarkvaralise teravuse juurdekeeramisega ja pildid on loomutruu välimusega, mida tavaliselt pakuks suurema sensoriga digikaamera.

Hämaras pildistades saavutab kaamera samuti üsna hea balansi detailide ja müra tasandamise vahel. Leidub ka „öövõte”, mis aga kasutab pikemat säriaega ja paremate tulemuste saamiseks tuleks kasutada statiivi – sama tulemuse saab ka lihtsalt manuaalset säri kasutades.

Kahjuks puudub optiline pildistabilisaator, tõenäoliselt seetõttu, et topeltkaamera loob pildi alati mõlema sensori tulemuste põhjal. Kahe sensori ja objektiivi täielik sünkroniseerimine olnuks väga keeruline või kulukas.
Huawei tark- ja riistvara koostoimel saavutatav efekt: väikse teravus­sügavusega pilt, mida tavaliselt võimaldaks teha ainult suure sensori ja valgusjõulise optikaga kaamera, nt peegelkaamera. (Foto: Kristjan Lennuk)

Hiljuti proovitud iPhone 7 Plusil on optiline stabilisaator olemas, aga selle tarkvara ei kasuta tulemust alati mõlemast kaamerast, vaid valib kahest parima.

Seega arvan, et P9 ja Honor 8 üldine pildikvaliteet on tänu sellele, et iga kord kombineeritakse kaks pilti, parem – nii dünaamilise ulatuse, värvieristuse kui ka müra taseme poolest.

iPhone 7 Plusis saab aga tausta udustamine ehk peagi lisanduv portreepildi funktsioon ilmselt parem olema, sest tarkvara saab kaht eri fookuskaugusega pilti analüüsides paremad võimalused objekti ja tausta eristada.

Lisavõimalusi

Pildistamise eelseadetes on veel mitmeid lisavõimalusi. Üks huvitavamaid on valgusmaaling (light painting), mis avab neli valikut: autode tagatuled, voolav vesi, valgus- ja tähemaaling (light trails, light graffiti, silky water, star track).

Kõik need seaded eeldavad telefonikaamera kindlalt paigalhoidmist ja parimate tulemuste saavutamiseks isegi statiivi kasutamist. Enamik neist kasutabki lihtsalt pikka säriaega, küll aga toimub ka tarkvaralist töötlemist.

Näiteks voolava vee funktsioon toimib ka eredas valguses, mille puhul kaamera emuleerib pikka säriaega: kombineerib mitmest lühikese säriajaga pildist ühe kokku ja muudab liikuvad osad pildil ühtlaseks.

Panoraami eelseade annab samuti üsna häid tulemusi, pildid on kõrge resolutsiooniga ja pildi kokkuliitmine õnnestub enamasti väga hästi nii detailide kui ka säri hoidmise osas.

Kaamera pakub täiskõrglahutusega videot kiirusega 60 kaadrit sekundis. Kuigi kvaliteet on hea, oleks Huawei telefonidelt oodanud 4K videot.

Lisavõimalus on aegluubis võte (720p ja 120 kaadrit sekundis). Kuigi optiline stabilisaator puudub, on võimalik kasutada tarkvaralist stabliliseerimist.

Miks just Huawei?
Lauri Jürisoo, forte.ee toimetaja

Pildikvaliteedi ­parandamise eesmärgil kahe ­objektiiviga põhi- ehk tagakaameraga varustatud telefonid on uus trend.

Tänavu väljastasid sellise tuntumatest tootjatest Apple (iPhone 7 Plus), LG (G5 ja V20), Huawei (P9, Honor 8 ja detsembris ilmuv Mate 9)... mõne mööndusega ka CAT (S60, mille teine objektiiv on termofotode jaoks).

Otsustasime uudset lahendust katsetada Huawei mudelite peal, mis on Eestis laialt saadaval ja taskukohased: nii esialgu kallim olnud P9 kui ka Honor 8 hind algab ­praegu 400 eurost.

Lõpus on ka võrdlusi iPhone 7 Plusiga, mis on samuti laialt saadaval, aga palju kallim: hind algab 900 eurost.