Salapärased hiigelkünkad Marsi pinnal, mille saladusi teadlased avada üritavad

Salapärased miilikõrgused mäed Marsi pinnal on arenenud kihilistest kraatritest, kuid viimased nelikümmend aastat on teadlased murdnud pead küsimuse kallal, kuidas see täpselt toimus. Laboratooriumis Marsil puhuvaid tuuli matkinud teadlased arvavad, et on viimaks saladuse lahendanud.

Uurijad on protsessi illustreerimiseks pannud kokku ka valiku vikerkaarevärvilisi pilte.

Esimesena märkasid noid liivaseid künkaid Vikingi programmi kosmosesondid 1970. aastatel. Hiljuti avastasid teadlased Gale’i kraatrist veel vähemalt ühe, rohkem kui 4,8 kilomeetri kõrguse künka, mis koosneb kihilisest settekivimist. Kraatri põhja katvad setted on kohale kandnud muiste Marsi pinnal voolanud vesi, samas kui pindmisemate settekihtide tekitajaks on olnud tuul.

Teadlased on nüüd tuuletunneli ja laboratoorse minikraatri abil näidanud, kuidas sellised täitunud kraatrid võisid aja jooksul muutuda kogukateks küngasteks. Uurijad konstrueerisid tuuletunnelisse niiske liivaga täidetud väikese, 30 cm laiuse ja 4 cm sügavuse kraatri ja lasksid simuleeritud Marsi-tuulel sellele puhuda, kuni kogu liiv oli minema kandunud.

Katse käigus kujunes matkitud kraatris tuule tõukel kõigepealt poolkuukujuline kraav, mis ajapikku süvenes ja laienes, kuni viimaks jäi järele ainult küngas. Lõpuks kandus tuule mõjul laiali ka küngas ise.

Aja jooksul põhjustab tuul setetega täidetud Marsi-kraatris erosiooni (ülemine rida); sama protsessi illustreerib laboratoorne kraatrimudel (alumine rida). (Soojemad värvused tähistavad kõrgemaid, jahedamad värvid madalamaid piirkondi.)

Protsessi simulatsioon andis uurijaile ka mõista, kuidas tuul võis läbi kraatri puhuda selle „eluaja“ eri etappides.

Uurimus ilmus 31. märtsil ajakirjas Geophysical Research Letters.