Tulevik on selle päralt, et värkvõrk ehk lihtsalt öeldes meie igapäevakasutuses olevad nutikad tehnikavahendid suhtlevad meiega eesti keeles. Loodetavasti vähem „nurgelises“ keeles kui praegu.
„Kui praegusel digiajastul pole keelel keeletehnoloogilist tuge, siis ta sureb välja,“ ütleb Tartu Ülikooli keeletehnoloogia teadur Kadri Vider Eesti Keeleressursside Keskusest. Kadri Vider on juhtkomitee liige riiklikus programmis „Eesti keeletehnoloogia 2011-2017“ (EKT). See programm toetab keeletehnoloogia-alast teadus- ja arendustegevust, millega luuakse digitaalseid keelevarasid ja töötatakse välja keeletehnoloogia rakendusi, mis meie igapäevategevusi hõlbustavad ning ühes sellega aitavad digiajastul eesti keelt elus hoida.
Kadri Vider toob näiteks selle, kuidas meie igapäevaseadmed ja ümbritsev kodutehnika kasutajaga suhtleb. Võtame külmkapi, mis oskab analüüsida, milline toit parasjagu otsa on saanud ning annab omanikule soovituse seda juurde osta.
Tõsi, selle taga on väga palju rohkem keerulist tehnoloogiat kui ainult kõnetuvastus ja süntees – seade peab oskama pakendikoodide alusel tuvastada, analüüsida ja oma järeldused teha ning alles seejärel sõnastada see loomulikus keeles vastuseks ja kõneks.
Ja oleks ju tore, kui see suhtlus toimuks kaunis eesti keeles, mitte „nurgelises“ „Piim. Olema. Otsas. Ostma. Juurde. Palun“.
