70 AASTAT SÕJA LÕPUST: Koolipoisina neljas Nõukogude Liidu vanglas ja kaheksa aastat sunnitöölaagris
"Kui ma 29. septembril 1940 Tallinna reaalkooli ette jõudsin (meie kool töötas siis reaalkooli ruumides õhtuses vahetuses) ei olnud tunnid veel alanud, aga Estonia teatri ja kooli vaheline ala oli paksult rahvast täis. Kooli aknad olid avatud ja poisid karjusid kooli ees olnud Vabadussõjas langenud koolipoiste ja õpetajate mälestussamba maha võtjate aadressil sõimu ja needusi.
Peagi ilmusid ka NKVD mehed mootorratastel. Ilmus ka presendiga kaetud sõjaväe veoauto, millesse hakati paigutama agaramaid protesteerijaid. Minul tekkis mõte lõhkuda veoauto present, et kinnipeetud pääseksid põgenema. Laenasin ühelt tuttavalt suure soome pussi ja suundusin sihtmärgi poole, kuid seal oli RO mees valves ja suunas minule püstoli ja käskis näidata, mis mul taskus on. Mina seda ei teinud, vaid pistsin jooksu. Palitu ja noa viskasin jooksu pealt maha. Kuna hiljem minu juurest nuga ei leitud jäi minu paragrahviks ASA (antisovetskaja agitatsia). Jõudnud Eesti Panga majani, tahtsin istuda selle ees olevasse taksosse, kuid RO mees nimega Issajev oli mulle järele jõudnud ja surus püstoli mulle vastu selga. Algas sõit esimesse vanglasse – Kawe keldrisse.
Keldri esimene ruum oli paksult rahvast täis, tagumises ruumis aga peksid kedagi vööni paljad purjus mehed. Mõne aja pärast valiti mõned välja, mind nende hulgas ja sõidutati Pagari tänavale. (…) Siis tuli minu juurde eesti kaitseväe vormis kindralipagunitega endine poliitvang politruk Keerdo. Ta vaatles mind natuke aega ja ütles siis: „Nüüd lähed sa kümneks aastaks parandus-töölaagrisse ja siis tuleb sinust hea kommunist.” Laagris olin ma oma aja ära küll, kuid ei saanud minust ei head ega halba kommunisti. Edasi läks tee Patareisse. (…)
Päevad läksid päevade järele. Vahetevahel oli öösel kusagilt kaugemalt karjumist kuulda. Ei tea, kas peksti kedagi või oli mõni vang närvid kaotanud. Minuga tegeles palju päevi ainult üks väike hiir, kes tuli söögiajaks leivaraasukesi saama. Mul on praeguseni silme ees tema pisikesed mustad silmad ja vurrud. Umbes kahe kuu pärast ärkasin öösel üles ja istusin nari servale. Järsku tekkis seinale tulikiri ja tähtedest moodustus sõna: „Inferno”, mis tõlkes tähendas põrgut. Samal ajal kuulsin üht häält ütlevat: „Sa lähed küll põrgusse, kuid ära karda, sa tuled sealt jälle välja.” (…)
Ühel õhtul kutsuti mind välja ja pandi vangide vedamise autosse. Sõit läks teise vanglasse Lasnamäele. Kambris kuhu mind pandi olid ees kindral Jaakson, populaarne eesti karikaturistist reporter ja suusahüppaja ning mootorrattasportlane Ove Veldemann, kommunist Evald Priks, veel üks endine kommunist, kelle nime ma ei mäleta, üks Eesti Panga kõrge ametnik, kelle nime ma kahjuks samuti ei mäleta, major Braun. (…)
Lasnamäe vanglas oli režiim suhteliselt liberaalne: kord päevas viidi hoovi jalutama, omaksed võisid raha üle kanda ja selle eest võis paberosse osta sest suitsetamine oli lubatud. Braun ja Ove meisterdasid paberossikarbi kaanest kaardid ja Braun õpetas meid tikkude peale pokkerit mängima. Kaardimäng ei olnud lubatud aga seni kui valvur vaatlus-august nägi meid mängimas, läks tal nii palju aega lukkude avamisega, et jõudsime peita kaardid keset kambrit oleva kapi jala sisse uuristatud peidikusse. (…)
Sõja algusest saime teada, kui esimene saksa lennuk ilmus Tallinna kohale ja õhutõrjekahurid tööle hakkasid. Mõne aja pärast käsutati meid õuele ja pandi istuma käed kuklal. Meil polnud aimugi kuhu meid viiakse, kas teise kohta või mahalaskmisele. Peatselt ilmus õuele veoauto ja meid sõidutati kusagile raudtee äärde, kus ootas ees pikk rida loomavaguneid. Igale vangile jagati peotäis soolasilke, mõned šokolaadikommid ja päts leiba. Loomavagunid tuubiti tihedalt täis. (…)
Jõudnud Kirovi linna, eskorditi meid koerte ja valvurite rivi vahel tsaariaegsesse suurde tapivanglasse. Ruum kuhu meid pandi, tuubiti nii tihedalt täis, et lamada saime ainult külili ja kui oli vaja külge kerata, pidi seda tegema terve rivi korraga. Peagi hakkas meid vaevama õhupuudus ja hakkasime karjuma. Kui kisa väga suureks läks, lasti ukse kaudu õhku ja suleti siis veidi aja pärast jälle, kuni järgmise kisa maksimumini. Nii kestis see õhtuni ja siis paigutati meid ühte suurde mitmekümne vangi jaoks ette nähtud kambrisse. (…)
Söögiks anti meile suppi, milles ujusid terved metsaseened, lihata kondid ja mõned kaalikaviilud. Oli ka hirssi, mida mina pidasin saepuruks. Kontidest tehti nõelu, lusikaid ja nuge. Ühe terava klaasikilluga aeti isegi habet. Luunõeltega parandati riideid ja isegi jalatseid. Kord viidi meid ka sauna. Enne anti igale pihku kuupsentimeetri suurune seebitükk aga enne, kui me endid seebitada jõudsime lõppes vesi ja meid viidi tagasi kambrisse. (…) 1942. aasta detsembris hakkasid Kirovi vanglas liikuma kuuldused peatselt eesseisvast tapist sunnitöölaagrisse (ametlikult parandus-töölaagrisse). Ühel külmal detsembrikuu päeval laaditigi meid loomavagunitesse ja sõit läks teadmatusesse.
Unž-laager
Lõpuks peatus rong ühe väikese jaamahoone ees ja meid käsutati välja. Konvoi sõimu saatel hakkasime liikuma teadmata suunas. Ilm oli külm, lumi krudises jalgade all ja eemal ulgusid hundid. Viimaks jõudsime palkidest tara ja okastraadiga piiratud laagri juurde. Iga nelja nurga juures oli vahitorn, milles oli kasukas valvur vintpüssiga. Sissepääsu pidime ootama ja külmetama mitu tundi enne kui üle lugemine klappis. (…)
Terve see kontingent suunati vangist kupja sõimu ja hoopide saatel pääslasse ja edasi konvoi valvsa silma all mõne kilomeetri kaugusel asetsevasse metsa tuulemurdu. Metsas jaotati meid paarideks ja anti kahe peale üks kahemehesaag ja kirves. Ülesanne oli teha lühikesi küttepuid ja laduda need virna nii, et õhtul saab mõõta kui palju tehtud on. Kuna meil ei olnud metsatöökogemusi jäi saag ühte lamavasse, pinge all olevasse, tüvesse kinni ja kui õhtul ülevaataja tuli kirja panema palju meil tehtud on, polnud meil midagi ette näidata. (…)
Toit varieerus laagris suurel määral olenevalt laagrist ja ajast. Oli aeg, kus anti toiduks lahjat kanasuppi, kord anti kaerapudrule lõuna ajal lisaks tükk gorbušat, oli aeg kus supp oli keedetud haisva hobuselihaga. Oli aasta, kus metsatöölistele anti rooga kolm korda päevas. See oli valmistatud kaertest kuhu oli lisatud teelusikatäis masinaõli maitsega puhastamata taimeõli. Kord anti loomatoiduks ette nähtud pressitud taimeõli jääke. Mäleta, et kord oli hea töö preemiaks pärnalehtedest küpsetatud pirukas, mille sees oli väikese sõrme pikkune soolakala gamsaa. Suviti koosnes supp peamiselt nõgeste lehtedest. (…)
Rahvuste poolest oli laagri koosseis üldiselt väga kirju, peamiselt olid hariduselt väga erinevad venelased, blatnoihakatistest kuni akadeemikuteni välja. Oli suur hulk eestlasi, palju volgasakslasi, üks ameeriklane, riigisakslane, üks leedilane, tatarlane. Pärast sõda toodi laagrisse palju lääneukrainlasi, nii mehi kui naisi. (…)
Kuigi hävitasime mitu korda päevas oma aluspesus täisid ja ka saunas oli korraldatud „täipõrgu”, hakkas laagris kiirest levima tähniline tüüfus. Ka mina olin nakatunud ja kuigi temperatuur oli üle 38 kraad peksti mind ikka metsatööle. Õhtul pärast metsas olemist tsooni tagasi tulnult kaotasin teadvuse. Arstid leidsid kõhult tüüfusele iseloomulikud roseoolid. (…)
Kui olin mingil määral kosunud, pani ta mind kööki tööle. Minu ülesandeks oli skorbuuditõrjeks männiokkaid peeneks tampida, leotada neid keevas vees ja kurnatist sööklas väikese topsikuga kõikidele jagada. Selle eest sain ma köögist lisaportsjoneid. Kui olin veelgi kosunud määrati mind sanitariks lahtise tuberkuloosihaigete barakki. (…)
Edaspidi määrati mind ja veel üht lääne-ukrainlast nimega Dimitriev ühte barakki sanitarideks. Meie ülesandeks oli kohvi ja teed keeta ning lõuna ajal tuua sööklast pangega supp ja puder ja see ära jagada. (…)
Kui olin küllalt kosunud, saadeti mind koos paarimehega metsatööle. Töö käis selliselt – enne saadeti metsa mõned vangid, kes ehitasid raielangile „hoburaudtee”. Selleks tuli langetada kaks võimalikult pikka , umbes reiejämedust kuuske. Asetada nad metsaveovaguneti rataste laiuselt paralleelselt ja paigutada nende alla iga paari meetri tagant risti peenikesed kaikad. Ettejäävad puud tuli langetada hästi madala kännuga. Hiljem tuli puud langetada nii, et nad oleks teele võimalikult lähedal ja sellega paralleelselt. Kui nad seda ei olnud, tuli nad puust kangidega veeretada vagonetini ja siis ühiselt vagonetile tõsta. Vagonetil olid teel püsimiseks seestpoolt nõgusad rattad. Teetegemisest on mul laagri kõige halvem mälestus, kuna sõime ära siili. Siiamaani tuleb mulle unetutel öödel meelde selle siili väike näoke. (…)
Mind pandi tööle saeveskisse. Kui palgid tulid basseinist konveierit mööda üles ja läksid saagide juurde, tuli tõmmata pea kohal olevast terastrossist, et nad veereksid vagonetile ja siis sõidaksid vastu saagisid. See terastrossist tõmbamine muutus mehaaniliseks. Nii et kui tekkis mõni konveieririke ja üks venelane hakkas seda parandama, ütles ta enne, et ärgu ma palkide liikumisel trossist tõmmaku. Mul oli see aga nii käe sees, et ikkagi tõmbasin. Tagajärg oli see, et välja tulid palke lükkavad teraskäpad ja andsid venelasele hea obaduse vastu tagumikku. Ta haaras kaika ja jooksis minu suunas. Õnneks läks tal viha ruttu üle ja ma pääsesin. Olgugi et töö ei olnud raske, olin ma õnnelik kui sealne arst võttis mind haigla sanitariks, sest olin varem veidi meditsiini nuusutanud. (…)
Päevad läksid ja kolm kuud enne tähtaega kutsuti mind laagriülema juurde ja see teatas, et olen vaba. Kolm kuud varem sellepärast, et metsatööl loeti normi täitmise eest mingil lühikesel perioodil üks päev kahe eest. Kirjutati välja tõend, et olen oma karistuse ära kandnud ja minu imestuseks anti raudteepilet Pärnusse. Mind ei oldud isegi asumisele määratud, kuigi olin kaudseid teid pidi kuulnud, et minu kohta oli korraldus elusana mitte laagrist välja lasta. Arvan, et neil oli paberimajanduses midagi segamini läinud ja nii ma pääsesin."
