Just nii, härra seersant! Kahe ajateenija aus lugu Eesti Kaitseväest

2014. aastal ilmunud kahe endise ajateenija kirjutatud raamat annab ausa ülevaate elust Eesti kaitseväe teenistuses ajateenijate silme läbi. Teos on mõeldud eelkõige kutsealustele, kuid soovituslikuks lugemiseks ka ajateenija lähedasele, ajateenistuse läbinutele ja kindlasti kõikidele kaitseväe või Kaitseliidu ohvitseridele.

• Just nii, härra seersant! Kahe ajateenija aus lugu Eesti Kaitseväest.
• Autorid: Timo Porval ja Tarvi Tiits, 368 lk
• Kirjastus Lifedive OÜ, 2014
• Raamat kauplustes müügil

Ilmus ajakirjas Sõdur 6/2014

Timo Porvali ja Tarvi Tiitsi „Just nii, härra seersant!” on esitatud päevikuvormis. Selle peamine põhjus on tõenäoliselt asjaolu, et suurem töö teose kirjapanemiseks algas sellest, kui üks autoritest, Timo Porval, aastail 2008–2009 ajateenistuses olles päevikut pidas.

Teos on kirjutatud lihtsas, lõbusas ja kaasahaaravas stiilis. See teeb lugemise hõlpsaks isegi neile, kes tavapäraselt raamatut kätte haarama ei kipu.

Päevikuvormis kirjutatud teos annab hästi edasi ajateenija hetkeemotsiooni ja tema isiksuse ning arusaamade arengu ajateenistuse vältel. Kuigi raamatut lugedes tekib tunne, et kirjeldatakse Timo Porvali läbielatut, ei piirdu autorite väitel teos üksnes Timo Porvali looga, vaid pajatab mõlema autori juhtumisi ja kogemusi läbisegi, millele lisandub mujalt kuuldu.

Raamat pajatab nii relvavendlusest, põnevatest seikadest, naljadest kui ka mitmest stressiolukorras tekkinud konfliktist. Ehkki teose toon on positiivne, ei jäta autorid kritiseerimata mõningaid üksikuid kommunikatsiooniprobleeme või mõne juhtiva tegelase suhtumist.

Teose autorid ütlevad eessõnas, et raamatu kirjutamise idee tuli sellest, et nemadki enne kaitseväkke sattumist ajateenistusest suurt midagi ei teadnud ja sellest midagi lugeda polnud. Raamat parandab selle olukorra.

Pärast raamatu lugemist on tulevastel ajateenijatel üsna avar ettekujutus sellest, mida teenistusest oodata ja kuidas end selleks katsumuseks vaimselt ette valmistada. Sellele aitavad kindlasti kaasa autorite – korralike eesti meeste – eluterve suhtumine ja väärtushinnangud.

Kuigi võiks arvata, et teos on eelkõige mõeldud kutsealustele, siis kõige olulisemad õppetunnid annab raamat tegevväelastele, kellel on ajateenijatega vahetu kokkupuude – rühmavanemad ja -ülemad. Näiteks rõhutavad autorid teose käigus korduvalt, milline juhtimisviis ajateenijaid motiveerib.

Läbivaks mõtteks oli raamatus see, et austust ei vääri mehed, kes lasevad teha oma sõnade, mitte tegude järgi. Just austust pidasid autorid selleks, mis mõjutab distsipliini, motivatsiooni ning sellega koos väljaõpet kõige enam.

Ühes kirjeldatud episoodis piisas näiteks esmamuljest, et sõdurite austus kaotada. Selle tulemuseks oli tõrjuv suhtumine, mis lõppkokkuvõttes tähendas väljaõppe kvaliteedi langust – ajateenijad ei tahtnud kaasa mõelda sellise ülema klassitunnis, kes neile halva mulje oli jätnud ja kelle vastu austus puudus. Juttu tuleb ka väga headest ja austusväärsetest juhtidest, kes oskasid motiveerida, kaasahaaravalt õpetada ja panna ajateenijaid tahtma tegutseda.

Autorite sõnul mängisid ajateenistuse lõpuosas üha vähem rolli pagunid ja ametikoht, kuivõrd see, kas meeste silmis oli austus välja teenitud või mitte – sellest sõltus, kas käske täideti.

Kuigi raamatus kasutatakse tihtipeale väljendit „niisama passima”, ei puudu sellest kaasahaaravalt kirjeldatud lahingutegevus ja action, mis võib tekitada põnevust neil, kes varem õppuste lahingumüras viibinud pole ja meenutusi adrenaliinisüstist neil, kes on seda varasemalt kogenud.

Teoses kirjeldatud sündmused, tegevused ja emotsioonid viivad ajateenistuse läbinu kindlasti ajas tagasi nii heas kui ka halvas, kuid kindlasti aitavad taas hinnata seda mugavust, mida on võimalik kogeda tsiviilelus. Samuti teab ilmselt iga endine ajateenija, kuidas nii linnaloal olles või ka pärast reservi määramist võib teiste endiste või praeguste ajateenijatega veeta tunde oma kogemustest pajatades ja neid omavahel võrreldes. Porvali ja Tiitsi teos annab edasi samasuguse nostalgilise emotsiooni ja võrdlusmomendi.

Kokkuvõtteks – raamatu lihtne ja lõbus, sõjaväeslängiga vürtsitatud keelekasutus ja päevaraamatu vorm täidavad selle teose eesmärgi: anda tulevastele ajateenijatele kergelt loetav ettekujutus sellest, mis neid ees ootab, ja – mine sa tea – purustada nii mõnigi müüt või eelarvamus. Lisaks annab see õppetunni instruktoritele, rühmaülematele ja -vanematele sellest, kuidas mõtleb ajateenija ning kuidas teda kõige paremini motiveerida. Soovituslik lugemine kõigile, kellele pakub huvi ajateenistuse teema või elu läbi ajateenija silmade.