Külma sõja lõpp ja Nõukogude Liidu lagunemine 1991. aasta detsembris tekitasid Euroopas, sh ka äsja iseseisvunud Vene föderatsioonis eufooria. Arvati, et suurte vastasseisude ja sõdade ajajärk kontinendil on nüüd möödas ja need ei kordu enam kunagi. Loodeti Venemaa demokratiseerumisele ja konstruktiivsele koostööle Lääne-Euroopaga kõikides valdkondades. Päevakorda tõusis isegi Euroopas aastakümneid rahu taganud rahvusvahelise kaitseorganisatsiooni NATO laialisaatmine. Õnneks seda siiski ei tehtud.

Leiti, et allianssi on vaja rahuvalve ja -tagamise operatsioonide läbiviimiseks maailmas. Need ei vajanud aga suuri, riikide enesekaitseks vajalikke relvajõude. NATO-s hakati relvajõude massiliselt vähendama ja taheti üle minna väikestele kutselistele, vaid koalitsioonijõududes rakendatavate nn missiooniarmeedele, mis ei ole aga võimelised tagama riikide isegi esmast enesekaitset.

Nõukogude võimu hukk

Venemaale kujunes iseseisvuse esimene aastakümme raskeks. Võimule tulnud demokraatlikud jõud püüdsid teha kõik võimaliku riigi kiireks üleminekuks sotsialismist turumajandusse, demokratiseerida ühiskond, nägid oma riiki Euroopa riikide pere ühe osana.

Neile seisid vastu hiigeljõud – vanameelsed, imperialistliku ja suurvene šovinistliku maailmavaatega massid, kes elasid raskelt üle NSV Liidu kui maailma suurima võimu ehk deržaava ootamatut lagunemist. Eriti palju selliseid inimesi oli NSV Liidult päranduseks saadud riigiaparaadis ja hiiglaslikes jõustruktuurides. Reformid olid valulised, riik vaevles aastaid raskes sisepoliitilises ja majanduslikus kriisis.

Suured muudatused Venemaal hakkasid toimuma endise KGB alampolkovniku Vladimir Putini võimuletulekuga augustis 1999, esialgu peaministrina ning juba järgmisel aastal presidendina. Oma meeskonna formeeris uus president mõttekaaslastest, temaga sarnase taustaga tšekistidest1.

Putini esimene prioriteet oli Vene föderatsiooni kuuluvate väikerahvaste, eelkõige Põhja-Kaukaasias elavate tšetšeenide iseseisvuspüüdlused otsustavalt ja veriselt maha suruda. Vene rahva toetuse saamiseks föderaalvägede uuele Kaukaasia sõjakäigule sooritati isegi kuritegu – detsembris 1999 lasid Vene eriteenistused Moskvas, Buinakskis ja Volgodonskis õhku elumajad, kus hukkus rohkem kui 300 inimest ja seda esitati tšetšeeni võitlejate kätetööna.

Kuritegu sai avalikuks, kui Kaasanis jäid tšekistid kohalikule miilitsale vahele 150-kilogrammise lõhkelaengu paigutamisel elumajja. 30. septembril 1999 alanud 90 000 inimesest koosnevate föderaalvägede ohvriterohke Tšetšeenia sõjakäik viidi edukalt lõpule 2003. aastal.

Deržaava taaskäitlemise algus

Kohe pärast sõda alustati relvajõudude reformi, mis pidi need tegema oluliselt võimsamaks. Detsembris 2000 vahetati välja Vene NSFV ülemnõukogu poolt novembris 1990 kinnitatud, helilooja Mihhail Glinka meloodial loodud Vene föderatsiooni hümn endise, Stalini heakskiidu saanud NSV Liidu hümniga, millele kirjutati uued sõnad.

Järgmine Putini ja tema meeskonna samm oli president Jeltsini valitsemisajal liiga iseseisvaks muutunud regioonide juhtide – kohalike vürstikeste ja Vene oligarhide taltsutamine ning viimaste kapitali kontrolli alla võtmine. Paljud vürstikestest kaotasid elu või läksid vangi. Mitu suurärimeest põgenes välismaale, mõni pankrotistus ja sattus vanglasse, enamik aga oli sunnitud vanduma Putinile ja tema meeskonnale truudust ning jagama nendega oma kapitali.

Riigikassa täitmiseks ja elanikkonna populaarsuse võitmiseks vajaliku elatustaseme tõstmiseks leidis Kreml lihtsa ja kiire tee – energiakandjate ehk nafta ja gaasi piiramatu tootmise ja müügi välismaale. Nende müügist saadud tulude osakaal riigieelarves moodustas varsti 50% ja on nüüd jõudnud 52 protsendini. Äri oli edukas, Venemaa SKT kasvas 1,12 triljonilt dollarilt 2000. aastal 2,21 triljoni dollarini 2010. aastal, ehk 96,7 protsenti.

Sisepoliitilise olukorra stabiliseerumine ja riiki voolavad rohked nafta- ja gaasidollarid võimaldasid kiiresti tõsta elanikkonna elatustaset ja tegid presidendi rahva seas ülimalt populaarseks. Pärast Putini tagasivalimist presidendi ametikohale kevadel 2004 soovis Venemaa eliit anda talle isegi erilise staatuse – „rahvuse liider” (лидер нации), millest ta küll ise loobus.

Kuid presidendi võim hakkas muutuma üha autoritaarsemaks. Nõukogude pärandina saadud majanduse uuendamine ja nüüdisajastamine jäid tagaplaanile. Putini meeskond võttis kiiresti oma kontrolli alla Vene televisiooni ning suurema osa meediast. Neid hakati aktiivselt kasutama elanikkonna psühholoogiliseks töötlemiseks ning infooperatsioonide läbiviimiseks välismaal.

Kadunud marksismi-leninismi asemel sai uueks riigi ideoloogiliseks aluseks Vene õigeusu kirik, mis muutus de facto riiklikuks. 2001. aastal kuulutas Venemaa valitsus post-nõukogude riigid oma eriliste „rahvuslike huvide” sfääriks. Baltimaad ja sõltumatute riikide ühenduse riigid olid ja on siiani Venemaa riigiasutustes ühises nimekirja. Hoogu sai separatismi toetamine Abhaasias ja Lõuna-Osseetias, Transnistrias, Mägi-Karabahhis.

Alates 1999. aastast hakkas Moskva esitama Ukrainale territoriaalseid pretensioone Krimmi poolsaare suhtes, lugedes seda Venemaale kuuluvaks. Neile järgnes 2003. aastal ukrainlaste ja venelaste relvastatud vastasseis Aasovi ja Musta merd ühendavas Kertši väinas Ukrainale kuuluva Tuzla saarel, mida Venemaa pidas omaks.

„Suurima geopoliitilise katastroofi” likvideerimine

Kevadel 2005 kuulutas teiseks ametiajaks tagasi valitud Putin NSV Liidu lagunemise maailma 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Saavutades Lääne-Euroopa sõltuvuse Vene gaasist ja naftast, hakkas Kreml neid oskuslikult kasutama poliitilise relvana. Moskva poliitiline retoorika täitus üha enam suurvene šovinismi ja ksenofoobiaga Lääne suhtes. Euroopa Liidu ja NATO laienemist post-nõukogude riikidesse pidas Moskva vastuvõetamatuks. Ühiskonnale sisendati järjekindlalt, et Venemaa on ümbritsetud vaenlastest (põhivaenlased – NATO, USA), kes unistavad Venemaa vallutamisest ja lagundamisest.

Algas intensiivne Venemaa erandlikkuse, erilise ajaloolise missiooni propaganda, neostalinismi taassünd. Kiiresti taastati Venemaa julgeolekuasutused ja luuresüsteem. Viimane on tänapäeval maailmas üks kõige efektiivsemaid, seda eriti inimluure valdkonnas. Putin ja tema meeskond mõistsid hästi strateegilise kommunikatsiooni otsustavat rolli tänapäeva globaalses poliitikas.

Kui tähtsaks Venemaa juhtkond seda pidas, väljendab ilmekalt endise Venemaa kindralstaabi ülema kindral Viktor Samsonovi seletus: „Infosõja süsteemide suur efektiivsus kombinatsioonis täppisrelvadega ning mittesõjaliste mõjutusvahenditega võimaldab desorganiseerida riigi administreerimise süsteemi, lüüa strateegiliselt olulisi rajatisi ja väegrupeeringuid ning mõjutada rahva vaimsust ja moraali. Teisisõnu – selliste vahendite kasutamise mõju on võrreldav masshävitusrelvade tekitava kahjuga.”

Venemaa alustas oma ülemaailmse strateegilise kommunikatsioonisüsteemi loomist, kulutades selleks miljardeid dollareid. Telekanalite „Russia Today”, „NTV Mir”, „Rossija 24”, jne saated ning erinevate infoagentuuride ja äraostetud ajakirjanike võrk laienes üle kogu maailma, paisates sellele Kremlile vajalikku propagandat. Algasid Moskva järjekindlad NATO ja Euroopa Liidu ühtsuse nõrgendamise ja lõhkumise katsed propaganda, poliitiliste ning majanduslike vahendite abil.

Balti riikide ühinemine NATO ja Euroopa Liiduga 2004. aastal kutsus esile ülima närvilisuse Moskvas ja aktiivse tegevuse „kaasmaalaste liikumise” ning „viienda kolonni” loomiseks naaberriikides, sisepoliitilise olukorra destabiliseerimise katsed Ukrainas, Moldovas, Georgias, Lätis. Eestis kulmineerusid need aprillis 2007 massiliste tänavarahutustega ja neile järgnenud kübersõjaga. Moskva testis Eesti riigi tugevust.

Putini Venemaa doktriin

Võttes kokku Putini esimese valitsemisaja tulemused, kirjutas Türgis asuva Bilkenti ülikooli välissuhete kateedri juhataja, briti ajaloolane Norman Stone järgmist: „Putinil õnnestus kiskuda Venemaa välja ajaloolisest tendentsist, mis oleks selle jätkumisel võinud tuua kaasa Venemaa kui riigi lagunemise.”

Venemaa järjekindel ja koordineeritud riigisisene ja välispoliitiline tegevus oma võimsuse ja mõju suurendamiseks tekitasid ekspertidel juba Putini esimesel ametiajal hulgaliselt küsimusi. Polnud selge, kas see tegevus on juhuslik ehk teatud momentidel tekkinud soodsa olukorra ärakasutamine, n-ö case-by-case tegevus või on Venemaa sise- ja välispoliitikal ning tegemistel mingi programmiline ehk doktrinäärne alus? Ja kui on, siis millised on selle suurriigi lähi- ja pikaajalised sihid ja eesmärgid?

Vastused nendele küsimustele andsid kolm, Venemaa presidendi ülesandel teadlastest, ilmselt ka eriteenistuste ja õigeusu kiriku esindajatest moodustatud töögrupi koostatud ja aastatel 2005–2009 ilmunud kallis köites ja rikkalikult Vene vapi – kullatud kahepealise kotkastega illustreeritud raamatut. Neid on hakatud Venemaal ja ka mujal kutsuma Putini Venemaa doktriiniks. Omapärane oli see, et tellija ja raamatute autorite nimed selgusid alles viimases raamatus 2009. aastal.

Triloogia esimene raamat „Projekt Venemaa” (Проект Россия) ilmus 2005. aastal ja äratas Venemaal kohe suurt tähelepanu. Selleks oli ka eriline põhjus – raamatul oli kaks huvitavat detaili. Selle esimesel leheküljel oli kirjastuse pöördumine tundmatute autorite poole palvega anda endast teada, sest kirjastus ei teadnud, kellele maksta honorar. Tiitellehe tagaküljel aga ilutses seletus, et raamatut levitatakse kõikides riigiasutustes ja see on soovitatud lugemine kõikidele riigiteenistujatele.

Vene riigis tähendab soovitus riigiteenistujatele käsku. Selles analüüsitakse kriitiliselt Lääne tsivilisatsiooni ja Venemaa arengut viimaste aastasadade jooksul ning see on ülimalt vaenulik demokraatliku ja turumajandusliku riigikorralduse vastu. Lääneriike ja eriti USA-d süüdistatakse kõikides surmapattudes, mis on juhtunud Venemaaga viimase sajandi jooksul.

Mõningad väljavõtted raamatust: „Venemaa on eriline riik. … Sellepärast lükkab ta kõrvale lääne materialistliku mudeli, mis positsioneerib end eranditult majanduslikuna ja uhkeldab oma ideetusega.” „Tarbimistsivilisatsioon on planeedi vähkkasvaja. Vähkkasvajal ei saa olla tulevikku.” „Traditsiooniline Lääs on suremas. … Ta vajab abi ja see saab tulla ainult Venemaalt. … Euraasia saab maailma keskuseks, mille ümber koonduvad traditsioonilised jõud.”

„Lääne peamine häda on selles, et ta on muutnud oma eliidi põhimõttelagedateks monstrumiteks-kosmopoliitideks, kes ei tee vahet, kelle arvel rikastuda, kas omade või võõraste.” „Lääs on nüüdseks ammendanud tarbimisarengu võimalused ning jõudnud tupikusse.” „Maailm on sisenenud uude, post-demokraatlikku ajastusse.” „Me oleme ainuke, unikaalne ja kordumatu impeerium, perekonna-tüüpi impeerium.” „Maksimaalselt tugev konstruktsioon on monarhia. Tema peamine eelis seisneb võimu legitiimsuses. … Monarh esindab maksimaalselt sõltumatut võimu. … Selline hiiglaslik riik nagu Venemaa ei vaja ajutist juhti, vaid peremeest, mitte diktaatorit, vaid isa.” „Monarh on kapten, kes jälgib ja kontrollib riigilaeva kurssi. Tsaar juhib riigilaeva, orienteerudes riigi kasule, mitte isiklikule kasule …”

Esimesele raamatule tuli 2007. aastal järg – „Projekt Venemaa. Teekonna valik. Teine raamat” (Проект Россия. Выбор пути. Вторая книга). Selles, piiblist võetud tsitaatidega ohtralt rikastatud raamatus lahatakse põhjalikult demokraatiat, selle probleeme ja ohtlikkust Venemaale ning antakse juhised, kuidas riiki edaspidi üles ehitada. Parlamentaarne riigikord ja demokraatia ei sobi Vene riigile. Ühiskond jagatakse eliidiks ja lihtrahvaks. Ainult eliit suudab riiki juhtima vajalikus suunas.

Põhjalikult arutatakse, missugune peab olema tulevase Vene riigi ja ühiskonna korraldus, juhtiv partei ja selle liikmeskond. Kuid anname taas sõna raamatu autoritele: „Demokraatia sarnaneb vähkkasvajaga. Oma elementaarseks eksisteerimiseks on ta sunnitud hävitama ühiskonna elutegevust tagavad traditsioonilised väärtused.” „Demokraatia on ohtlikum kui ususektid. Ta formeerib võltseliidi, kes annab võltskäitumise eeskuju ühiskonnale.” „Me astume välja igasuguse demokraatia vastu.” „Meie eesmärk on Õigeusklik Tsaaririik.” „Venemaale toetub kogu maailm.

Enam kui kahesajast riigist planeedil on Venemaa ainuke inimkonna kaitsja.” „Venemaa ei saa maailma impeeriumiks majandusliku võimsuse pärast, vaid tänu õigeusule.” „Ühiskond jaguneb alati rahvaks ja massiks. Massi iseloomulik joon on ühise eesmärgi puudumine. Selle klassifikatsiooni järgi kujutab tänapäevane ühiskond endast inimputru, mille liikmed pühendavad oma elu üht või teist tüüpi naudingu otsimisele. Niikaua kui mass on sellises seisundis, pole traditsiooniline juhtimine võimalik.” „Kui tuua analoogia sõjaväega, siis ohvitserikorpus on rahvas, sõdurid – mass. „Präänikut ja piitsa” kasutavate ohvitseride abil pannakse sõdurite mass liikuma.” „Meie riik kujutab endast sündivat noort hiiglast, kes hakkab määrama Inimkonna saatust.” „USA, kes kujutab täna endast topeltmoraali eredat näidet, hukkub samadel põhjustel, millede pärast hukkus NSV Liit. Kaks kolossi kaovad igavikku.”

2009. aastal nägi ilmavalgust kolmas ja kogumiku kõige olulisem osa – „Uus vene doktriin. Aeg sirutada tiivad” (Новая Русская Доктрина. Пора расправить крылья). Raamat kujutab endast Vene riigi tegevusprogrammi kõikides tähtsates valdkondades ja on üsna sõjaka väljendusviisiga. Kinnitatakse, et 1990. aastate kriis on ületatud ja rahvusliku alanduse ajastu on jäänud minevikku.

Riigi aastaid kestnud langus on loonud püsiva immuniteedi „liberaalsele” nakkusele. Esimene peatükk on pühendatud ideoloogia taastamise vajalikkusele riigis. Paatoslik tekst määratleb Vene tsivilisatsiooni alused, milleks on riiki moodustavad vene rahvas, vene keel ja kultuur; suurvene tüvele toetuvad ja Venemaast eraldamatud väikerahvad; riigi impeeriumlik traditsioon; vene õigeusk kui riigi vaimne ja ideoloogiline alus.

Palju on kiidulaulu Putinile, keda riigi ülesehitamisel võrreldakse Staliniga. Õigustatakse Stalini repressioone, ilma milleta ei olevat olnud võimalik NSV Liidu kiire industrialiseerimine möödunud sajandi 30-ndatel aastatel. Peetakse vajalikuks üleminekut plaanimajandusele. Peatükis „Innovatsioonide viisaastak” analüüsitakse läbimurde võimalusi ja teid tänapäevastes kõrgtehnoloogiates. Peetakse vajalikuks luua rahvuslik innovatsiooniline süsteem ja innovaatiline eliit.

Järgnevates peatükkides analüüsitakse ja püstitatakse ülesanded riigi majandus-, kultuuri-, meedia-, rahvus- ja välispoliitika valdkondades. Viimane on eriti huvitav. Maailma riigid jagatakse suhete järgi Venemaaga gruppidesse ning antakse soovitused Venemaa poliitikas nende suhtes. Eraldi on välja toodud Venemaa välispoliitika ülesanded post-nõukogude riikide osas. Need on omakorda jagatud kolme kategooriasse. Esimesse kuuluvad Venemaaga tihedates partnerlussuhetes olevad riigid, nn liitlased, keda plaanitakse tulevikus liita Venemaa föderatsiooniga. Teise kategooria moodustavad „kõhklevad” riigid, kes püüavad „lüpsta” nii läänt kui ida. Kolmandasse kategooriasse on liigitatud Venemaale vaenulikud riigid, eelkõige Baltimaad ja Georgia.

Kuid anname uuesti autoritele sõna. „Me oleme kapitalismi agoonia tunnistajad. Saavutanud oma loogilise kõrgseisu 1980.–2000. aastatel, on ta suremas. Ta on oma aja ära elanud ega suuda inimkonnale enam midagi pakkuda. … Miski pole selles ilmas igavene, nüüd on kapitalismi kord.” „On aeg sirutada tiivad ja minna üle ajaloolisele vastupealetungile. … Venemaa vajab programmi uue maailma loomiseks.” „Välismaailm on teinud kõik võimaliku, et ümbritseda Venemaa temale vaenulike režiimidega ja jätkusuutmatute „oranži värvi” riikidega. … Ees on juba selgelt nähtav moment, kui kõige metsikuma ja halastamatuma, alatu ja amoraalse maailma kolmanda psühholoogilise sõja algatajad … maksavad Venemaale tekitatud piinade eest, kõikide sündimata jäänud laste eest.”

„Vene diplomaatia abitus post-nõukogude riikides muutub talumatuks.” „Suure Venemaa alandamine väikeses Eestis (pronkssõduri lugu – A. L.), nagu ka „värviliste revolutsioonide” ajutine edu külgnevates riikides on (Venemaa – A. L.) välispoliitika realiseerimise kui ka majandusprotsesside organiseerimise eest vastutavate riiklike struktuuride korralageduse ja vastutustundetuse, pealiskaudsuse ja läbi sõrmede vaatamise tagajärg.”

„Vene mõju taastamine naaberriikides eeldab läbimõeldud, laiaulatuslikku ja mitmekesist infopoliitikat. Väikest osa nende ühiskonnast kaasavatest sporaadilistest, vene keele kaitseks läbiviidavatest kampaaniatest tuleb minna üle pidevale, läbimõeldud ja sihipärasele vene kultuuri ekspansioonile naaberriikidesse, eelkõige massmeedia abil.” „Uue infopoliitika suurim ülesanne on naaberriikides elavate vene keele ja kultuuri kandjate võõrdumine Venemaa elust.”

„Endiste NSV Liidu vabariikide Venemaale lähenemise stimuleerimine ei saa toimuda ainult majanduslike vahenditega … Venemaa peab pidevalt, aktiivselt ja leidlikult veenma mitte ainult poliitilist aparaati, vaid ka post-nõukogude riikide rahvaid liitumise eelistest.” „Vabatahtlikult endale venevastase mõjuagentuuri rolli võtnud eliite, ehk kolmandasse kategooriasse kuuluvate Georgia ja Eesti valitsevat poliitilist aparaati võib õigusega nimetada okupatsioonivalitsusteks; vastavalt sellele on kohane nende riikide opositsioonilise avalikkuse ülesannet väljendada sõnaga „dekoloniseerimine”.”

Programmiline „Uus vene doktriin” püstitab Venemaale kaks kõikehõlmavat strateegilist ülesannet. Neist lähim eesmärk on taastada Venemaa impeerium, ehk eelkõige kontroll postnõukogude riikide üle. Venemaa strateegiline lõppeesmärk on sõna-sõnalt tõlgituna järgmine: „Kui USA ainult imiteerib ja sisuliselt labastab globaalse administraatori rolli, siis Venemaale kuulub see roll õigusega. Nüüd peab ta seda kinnitama, asudes seda täitma.”

Deržaava kibeleb ründama

Lugejal tekib kindlasti küsimus, kas doktriini ka täidetakse. Vastus on – kindel jaa. Venemaal on diktaatori kalduvustega tsaar, kelle heakskiiduta ei toimu selles hiigelriigis midagi. 2003. aastal asus Venemaa täitma oma strateegilist lähiülesannet – kontrolli taastamist post-nõukogude ruumi üle. Seda tehakse kahel viisil – pehmelt või jõuga. Pehmelt naaberriikide majandusliku, poliitilise ja sõjalise integratsiooni teel, mille tulemusena 2010. aastal tekkis Tolliliit (Venemaa, Valgevene, Kasahstan, Armeenia, Kõrgõzstan) kui vaste Euroopa Liidule ja tulevane Euraasia Liit. Alternatiivina NATO-le loodi 14. mail 2002 rahvusvaheline sõjaline kollektiivse julgeoleku lepingu organisatsioon kuue riigi – Venemaa, Valgevene, Armeenia, Kasahstani, Tadžikistani, Kõrgõzstani – osavõtul. Neisse püütakse kaasata vähemalt kõik sõltumatute riikide ühenduse maad.

Post-nõukogude riikide vastu, kes tahavad Venemaa mõjusfäärist lahkuda, kasutab Putin jõudu, eirates seejuures nii rahvusvahelisi kui ka riigisiseseid õigusnorme. Augustis 2008 tungisid Vene väed kallale NATO-ga liitumist taotlevale ja oma riigisiseseid probleeme lahendavale Georgiale ning okupeerisid selle osad – Abhaasia ja Lõuna-Osseetia. Ettekäändeks toodi Georgias elavate Vene kodanike kaitsmine. Tõeline eesmärk oli kukutada Georgia läänemeelne valitsus. Tänavu tungis Venemaa samal ettekäändel kallale Euroopa Liiduga liituda soovivale Ukrainale, annekteerides Krimmi ja liites selle Venemaaga. Ukrainlaste sõda agressoriga käib riigi idaosas siiani.

Uue Venemaa doktriini seisukohti kinnitas Putin ka 21. septembril 2013 Valdais toimunud rahvusvahelisel konverentsil peetud programmilises kõnes: „Endise NSV Liidu integreerimine ühtseks geopoliitiliseks üksuseks on võtmeprioriteet. … Uus liit pole enam Euroopa ja Aasia perifeeria, vaid nendega võrdne.” „Venemaa lükkab tagasi post-kristliku Lääne Euro-Atlantilise tsivilisatsiooni traditsioonilised väärtused. Venemaa peab taastatama oma traditsiooniliste väärtuste baasil.”

Putin kinnitas ka Samuel P. Huntingtoni kuulsa tsivilisatsioonide teooria õigsust, mille järgi Venemaa ei kuulu Euroopa tsivilisatsiooni, öeldes: „Venemaa on iseseisev tsivilisatsioon.” Paljutähenduslikud olid tema sõnad Ukraina kohta: „… Venelased ja ukrainlased on üks rahvas kahes riigis, kes on määratud koos elama.” Nüüd ta püüab „integreerida” neid sõjalise jõuga.

Mis puutub Venemaa kavatsusi Balti riikides, siis neid ilmestavad kõige paremini kahe Vene „pistriku” avameelitsused. Üks Venemaa juhtivaid ideolooge, Euraasia doktriini autor, Moskva riikliku ülikooli professor Aleksandr Dugin kinnitas novembris 2010 Leedu venekeelsele Delfile: „Venemaa peab neid oma vaenlasteks ega tee nende seas erilist vahet. See on (vene – A. L.) eliidi, sh ka liberaalse, üldine arvamus. … Venemaa ootab (maailma – A. L.) globaalset ümberjaotust. Näiteks kui USA-ga midagi juhtub, okupeerime veelkord need riigid. Nii või naa – kas pehmelt või karmilt. … Selleks, et luua tõsine olukord Lätis ja Eestis – meil on vahendid ja neid ka kasutati mõned korrad.”

Oma hüsteerilise räuskamisega kuulsaks saanud Venemaa riigiduuma asespiiker ja Venemaa liberaaldemokraatliku partei asendamatu juht Vladimir Žirinovski teatas 4. septembril 2013 teadeteagentuurile ITAR-TASS: „Kui sellised kutsikad (antud juhul oli jutt Lätist – A. L.) hauguvad maailmaruumis, siis neid hiljem okupeeritakse. … Kogu Pribaltika okupeeritakse või hävitatakse kindlasti. ….”

Kuhu lähed, Venemaa?

Venemaa avaliku arvamuse uurimise keskuse kommunikatsioonidirektor, sotsioloog Igor Eidman iseloomustab president Putini ajastul lõplikult väljakujunenud riigi sotsiaal-poliitilist süsteemi kui „ametnikest oligarhide võimu”, millel on iseloomulikud „äärmusliku parempoolse diktatuuri jooned – riiklik-monopolistliku kapitali võimutsemine majanduses, riigi juhtimine jõustruktuuride poolt, klerikalism ja riiklikkuse primaarsus ideoloogias”.

Küsimusele kuhu lähed, Venemaa, on raske vastata. Igatahes kinnitab selle riigi tuhandeaastane ajalugu, et kõikidel oma tugevnemise ajajärkudel on Venemaa, sõltumata sellest, millist nimetust ta parasjagu kandis, olnud agressiivne ja laiendanud jõuga oma territooriumi naabrite arvel. See, kui kaugele tal võimaldatakse oma maailmavallutuslike strateegiliste eesmärkide täitmisel minna, seekord sõltub eelkõige lääneriikide ühtsusest, otsustavusest ja kindlameelsusest.

Joonealune märkus:
1 Tšekaa – kontrrevolutsiooni ja sabotaaži vastu võitlemise ülevenemaaline erakorraline komisjon, KGB eelkäija. Lühendit „tšekaa” kasutati NSV Liidus ja kasutatakse siiani Venemaal riiklike julgeolekuasutuste üldnimetusena. Tšekist – Venemaal populaarne julgeolekuasutuse töötaja üldnimetus.