Ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences 21. aprillil avaldatud tulemused tõstavad esile Maa pooluste soojenemise jätkumise suurt tõenäosust ning sellega kaasnevaid ohte nagu polaarjää sulamine ja mereveetaseme tõus, märkisid uurijad.

Yale’i ülikooli teadlaste juhtimisel läbi viidud uurimus keskendus Antarktikas eotseeni ajastikul 40–50 miljonit aastat tagasi valitsenud tingimustele. Toona oli süsinikdioksiidi CO2 kontsentratsioon atmosfääris kõrge ning nn kasvuhooneefekt seetõttu märkimisväärne. Nüüdisajal on Lõunapoolus aastaringselt üks meie planeedi külmemaid piirkondi. Mandri siseosa on kõige külmem paik Maal üldse, kus aasta keskmine õhutemperatuur on –57º C.

See pole aga alati nii olnud ning värsked mõõtmised võivad aidata täiustada tulevikukliima prognoosimiseks rakendatavaid olemasolevaid kliimamudeleid, usub uurimuse kaasautor, Yale’i ülikooli geoloogia ja geofüüsika aseprofessor Hagit Affek.

Töö juhtiv autor Peter M. J. Douglas viis uurimuse läbi, töötades viimase kursuse tudengina Affeki laboratooriumis Yale’is. Praegu praktiseerib Douglas järeldoktorikrina California tehnoloogiainstituudi CIT juures. Tema uurimisrühm hõlmas paleontolooge, geokeemikuid ja üht kliimafüüsikut.

Ürgsetes karploomakivististes sisalduvate haruldaste isotoopide määrasid analüüsides avastasid teadlased, et mõnedes Antarktika piirkondades pidid eotseeniaegsed temperatuurid tõusma kuni 17 kraadini Celsiuse järgi. Toonane keskmine antarktiline temperatuur ulatus 14 kraadini, mis on võrreldav aasta keskmise temperatuuriga nüüdis-California rannikul. Eotseeniaegseteks temperatuurideks mõnel pool Vaikse ookeani lõunapiirkonnas mõõdeti koguni 22 kraadi, märkisid uurijad. See näitaja on võrreldav nüüdisajal valitsevate merevee-temperatuuridega Florida lähistel.

Praegu on Vaikse ookeani lõunapiirkonna aasta keskmine temperatuur Antarktika lähistel umbes null kraadi.

Tõsi, ookeanivee ürgsed temperatuurid ei jaotunud antarktilise ookeani piires ühtlaselt — Lõunamandri lähistel oli merevesi toona soojem. Uurijate hinnangul annab selline tulemus mõista, et temperatuurierinevuste põhjustajateks olid muistsed hoovused.

Minevikutemperatuuride väljaselgitamiseks mõõtsid teadlased kahe omavahel seotud haruldase isotoobi kontsentratsioone kahepoolmeliste karpide kivististes, mille uurimuse kaasautor, Syracuse’i ülikooli uurija Linda Ivany kogus Antarktika poolsaarest kirdesse jääval väikesel Seymouri saarel.

Isotoopide süsinik-13 ja hapnik-18 vaheliste sidemete tihedus kajastab uurijate kinnitusel temperatuure, milles karbid kasvasid. Isotoopide mõõtmisandmed kombineeriti muude „geotermomeetrite“ ja mudeldatud simulatsioonidega. Uudset temperatuurimõõtmistehnikat nimetatakse karbonaatidesse kobardunud isotoopide termomeetriaks (ingl carbonate clumped isotope thermometry).