"Sotsialistlik vennasuudlus" pidi rõhutama sotsialismileeri ühtekuuluvust, kuigi ta nähtavasti suruski ühe rahva kombeid ka teistele kaela, ja eriti kuulsad on muidugi Brežnevi-suudlused. Leonid Brežnev oli alates 1964. aasta Kremli paleepöördest kuni surmani 1982. aastal Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretär ja seega ka kogu nõukogude mõjusfääri isevalitseja, aga vennasuudluse kombe leiutajaks polnud sugugi tema.

"Sotsialistlik vennasuudlus" oli võetud kasutusele juba Kommunistliku
Internatsionaali (Kominterni) 3. kongressil 1921. aastal, nähtavasti ka
meetodina sõpra vaenlasest eristada, oli ju enamik Lääne
sotsialistidest keeldunud enamliku diktaadi all jätkamast ja jäänud
truuks teistsugustele, siiski demokraatlikele kommetele. Samas oli enamik kommuniste siiski tagasihoidlikult leppinud pigem kommetega suudelda "seltsimehi" mõlemale põsele, mitte otse suule.

Brežnevi jaoks siin barjääre ei olnud ja kõik vennaspartei liidrid pidid seega suure venna üleolevat sõbralikkust taluma. Ka tema järglased, sh ka Mihhail Gorbatšov ja isegi Boriss Jeltsin järgisid neid kombeid, Vladimir Putini puhul pole me neid kombeid enam näinud.

Niisiis, vennasuudlus pidi sümboliseerima seltsimeeste võrdsust, vendlust, paatost ja entusiasmi omavahelist solidaarsust väljendada. Ehk, nagu meenutab 1921. aasta Kominterni kongressi sakslane Ruth von Mayenburg (1991): "Juba laeval algas rahvusvaheline vennastumine pihta, sakslased embasid prantslasi, šveitslased itaallasi, kõik embasid laevameeskonna liikmeid ja kaptenit, ikka vanavenelikus stiilis lihavõttesuudlusega: paremale, vasakule, paremale põsele."

Stalini ajal küll vennasuudlus hääbus, sest eksisteeris siiski ka kristlik tõlgendus sarnasele asjale, tuntud juudasuudlusena, mis teatavasti ei tähista vendlust vaid reetmist.

Nikita Hruštšovi võimuajal (1953-1964) toodi aga müüt vennasparteide võrdsusest võimendatult kasutusele, kuigi üha enam olidki kommunistlikud parteid NSV Liidu ülalpidamisel. Vennasuudlusest sai juba lojaalsuse märk, ehk Moskva mõjualuste riikide parteijuhid pidid ilmutama püüdlikkust Moskva suudlustele vastamisel. Ja tõesti, Brežnev viis selle kombe täiuseni, kümme aastat pärast Brežnevi surma oli tegemist aga juba pigem anekdoodiga minevikust.

Paistab küll, et Brežnev oli suudluse algse otstarbe ka unustanud, USA president Jimmy Carter ju vennasparteid just ei esindanud:

Läänes võeti seda kommet vaid naljana, aga
kuuekümnendate-seitsmekümnendate diplomaatias võttis vähemalt idapoolne
osa maailmast seda ülimalt tõsiselt, oli ju juba mitmel korral ära
nähtud, et kui kohalikud juhid Moskvale piisavalt kuulekad ei ole,
võetakse neid ametist maha kasvõi tankivägede sissetungi hinnaga.

Nii ilmus ka 1990. aastal juba lammutatava Berliini müüri peale kuulus seinamaal Brežnevi ja Ida-Saksa parteijuhi Erich Honeckeri suudlusest. Autor Dmitri Vrubel meenutas sellega nende parteivanakeste omavahelist kohtumist 1979. aastast. Berliini müüri langemisest peale on vennasuudlusel hoopis uus tähendus - pilgata totalitaarsete riikide omavahelist lembust.

Vrubeli müürimaal enne restaureerimist (2007)