Paul Nickleni fotonäitus

Nii nagu polaaraladel on jalgealune teistsugune, pakub ka „Jäine väljakutse“ omamoodi füüsilist kogemust – saali lumivalgel põrandal liigutakse jalanõudeta! Külmetavaid varbaid ei pea siiski kartma, sest erinevalt rüsijääst ja mereveest on põrand soojustatud.

Läbi Paul Nickleni objektiivi laotub Arktika ja Antarktika keskkond vaatajate ette kõige pisemate detailideni. Väljas on ainulaadsed kaadrid loomadest nende koduses keskkonnas.

End polaarse eluslooduse suursaadikuks nimetav Paul Nicklen kasvas üles Põhja-Kanadas väikeses inuiti kogukonnas. Juba noorena õppis ta jäisel maastikul ellujäämist ja kiindus teda ümbritsevasse looduselustikku. Täna rändab ta oma ekspeditsioonidel maailma otsa, et teha harukordseid lähivaates fotosid polaarsetest liikidest, nende eluviisidest ja paikadest.

Näitusel on eksponeeritud ligi 60 Nickleni erakordset kaadrit, kus peegeldub polaarloomade iseloom ja käitumine ning nende jäise maailma habras keskkond. Fotosid täiendavad Nickleni mõjusad kommentaarid.

Vaata Paul Nickleni TED esinemist:

Teiste seas on kaadrisse püütud nii merileopardid, pingviinid, jääkarud kui ka morsad. Nicklenit on nimetatud ka veealuseks tänavafotograafiks, kes jõuab igale pildistatavale võimalikult lähedale, vahel vaid loetud sentimeetrite kaugusele. Seda suudab Nicklen isegi polaarkeskkonnas – võimalikke ohtusid trotsides jää alla sukeldudes ja seal näiteks morsaga tõtt vaadates.

Timo Palo 2012. aasta retk

Näituse „Jäine väljakutse“ teine osa põhineb Eesti polaarränduri Timo Palo polaarretkel põhjapooluselt Teravmägede saarestikku. Inspireerituna Fridtjof Nanseni ja Hjalmar Johanseni 1895. aasta retkest, suundus Timo Palo koos norralasest sõbra Audun Tholfseniga enam kui sada aastat hiljem põhjapooluselt Teravmägede suunas, et see teekond esmakordselt ainult inimjõul ja kõrvalise abita läbida. 22. aprillist kuni 3. juulini 2012 kestnud polaarretk süsta ja suuskadega jõuab Guinnessi rekordite raamatusse 2014. aastal.

Näitusel saab aimu, mida tuli sel ekstreemsel 1620 km pikkusel retkel kogeda – alates ebakindlast jalgealusest, näljast ja pakasest kuni jääkaru rünnakuni. Väljapanekut ilmestavad retke varustus ja muud kaasas olnud esemed, teiste seas ka telk ja meresüst Kolakas, mis sai nime Nanseni retke samojeedi koera järgi. Süsta saab katsuda ja sinna sisse istuda! Samuti on võimalik minna telki, pugeda magamiskotti ning kuulata, kuidas tuul karutara nöörides vihiseb ja jää praksub. Uudistada saab neidsamu suuski ja riietust, millega see ajalooline retk läbiti.

Vaata, kuidas Timo võtab vastu oma "vana sõpra" Kolakat!

Veidi ajalugu

1893. aastal alustas maailmakuulus Norra polaaruurija Fridtjof Nansen teekonda põhja spetsiaalselt selle retke tarvis ehitatud laeval Fram. Retk pidi muuhulgas tõestama, et jäässe külmunud laevaga on võimalik triivida üle terve Põhja-Jäämere. Kõik kulgeski plaanipäraselt, kuni Frami triivi ajal haaras Nansenit kahtlus, et jää tema laeva pooluseni siiski ei kanna. Ta otsustas proovida jõuda sinna suuskadel ja koerte abiga. Tagasipöördumine samal ajal jääs edasi triivivale Framile polnud mõeldav. Kord laevalt lahkudes sai Nansen ainult enesele loota: ta pidi omal jõul tagasi koju jõudma. Oma päevikusse kantud arutlustes võimaliku parima tagasipöördumiskoha üle otsustas Nansen, et soodsate olude korral oleks mõistlik liikuda Põhjapooluselt Teravmägedele.

Koos kaaslase Hjalmar Johanseni ja 28 samojeedi koeraga alustatigi 1895. aasta märtsis teekonda poolusele. Jääolud osutusid aga erakordselt rasketeks ja mõistes, et tal ei jätku aega ning toiduvarusid, otsustas Nansen põhjalaiusel 86 kraadi 14 minutit tagasi pöörduda. See oli põhjapoolseim punkt, kuhu inimene seni oli jõudnud. Kuna pooluseni ei jõutud, oli mõistlik võtta tagasikurss Franz Josephi maa suunas – see saarestik oli tunduvalt lähemal kui Teravmäed. Oli vaja kiiresti enne suvist jää sulamist pääseda kindlale jalgealusele.

Nanseni ja Johanseni suusaretke ning järgnenud talvitumist Franz Josephi maa saarestikus võib pidada polaarajaloo üheks kõige eepilisemaks looks.

Enam kui sajand hiljem oli see polaarajaloost jäänud küsimus endiselt vastuseta: kas ja kuidas võiks jõuda inimjõul ja välise abita Põhjapooluselt Teravmägedele?

117 aastat hiljem

2009. aastal leiavad Timo Palo ja tema norralasest sõber Audun Tholfsen endas indu otsida sellele küsimusele vastust. Nansen on olnud mõlema mehe inspiratsiooniallikas juba lapsepõlvest peale ning oma retkega tahetakse teha kummardus kahele vaprale mehele, nende erakordse julguse ja visaduse tunnustamiseks.
Timo Palo retk. Foto: Meremuuseum

Ettevalmistused võtavad aega kolm aastat ja 22. aprillil 2012. aastal alustatakse lõpuks teekonda, lennates esmalt Teravmägedelt põhjapoolusele. Samal päeval maandutakse 11 km kaugusele poolusest ja polaarretk võib alata. Mehed jäävad üksi, sest suve saabudes lahkuvad sulavalt triivjäält nii teadlased kui rändurid.

16. juunil jõutakse Teravmägede põhjapoolseima saarterühmani Seitse saart. Sealt jätkatakse meresüstades veel enam kui 400-kilomeetrist teekonda Teravmägede suurima asula Longyearbyenini ja 3. juulil 2012 jõutaksegi õnnelikult selle pöörase retke sihtpunkti.

Paksus Margareetas 5. veebruarist 27. aprillini

Näituse avamisel esitletakse ka Timo Palo raamatut „Jäine teekond. Omal jõul Põhjapooluselt maismaale“. See on 312 lehekülje jagu mõtteid, tundeid ja mälestusi, koos paljude piltidega. Raamatut on võimalik osta Paksu Margareeta ja Lennusadama muuseumipoest.

Näitusele „Jäine väljakutse“ on loodud ka haridusprogramm erinevatele kooliastmetele, lisaks toimuvad kolme kuu vältel mitmed temaatilised sündmused.

Näitus jääb avatuks kuni 27. aprillini.