Kui septembris selgus, et Põhja-Jäämerd kattev jääkiht on kahanenud rekordväikseks, pöörati palju tähelepanu Arktika tingimustele ja loode- ning kirdeväila avanemisele. See jättis küll teenimatult tähelepanuta muutused lõunamandri ümber, kirjutab ilmastikuteadlane Michael Richardson Austraalia väljaandes WAToday.

Paradoks oli selles, et ajal kui Arktika jääkiht on ilmselt üleilmse kliimasoojenemise tulemusel järjest vähenenud, on Antarktika jääkoorik jätkanud laienemist.

Kliimamuutuse skeptikud on väitnud, et Antarktika laienemine kinnitab planeedi eneseregulatsiooni, kus üks poolus tasakaalustab teist. Vastaspoolel olevad teadlased aga ennustavad üha äärmuslikumaid ilmaolusid tulevikus. Ja see vaidlus kestab pikalt.

Uurimused kinnitavad, et kaks polaarala käituvad erinevalt asukoha tõttu, Antarktika on suur maismaa, mida ümbritseb ookean, Arktika aga ookean, mida ümbritsevad Euraasia ja Põhja-Ameerika kontinendis. Tuuled ja ookeanihoovused hoiavad Antarktika muu planeedi ilmastikust lahus, seal püsib külmem ilm, Arktika on aga tugevamini seotud maismaa ilmastikuga, mistõttu sealne kliima on ka suuremas muutumises.

16. septembril mõõdeti Arktika jääkooriku suuruseks 3,41 miljonit ruutkilomeetrit, mis on ligemale pool aastatel 1979-2000 mõõdetud keskmisest. Antarktika jääkooriku ulatuseks mõõdeti kümme päeva hiljem 19,44 miljonit ruutkilomeetrit. Esimene neist oli kõigi aegade miinimum, teine aga ületas napilt 2006. aasta maksimumi.

Samas on teada, et põhjapooluse sulamine toimub olulielt kiiremini kui lõunapooluse külmenemine. Ka osoonikihis esinev auk on ilmselt Antarktika külmenemist soodustanud. Kui kliimasoojenemine peaks edasi kestma, on oodata siiski, et Antarktika järgib Arktika eeskuju, väidab Richardson.

On tõestatud, et 52 miljonit aastat tagasi, kui süsihappegaasi sisaldus atmosfääris oli praegusest kaks korda suurem, kasvasid Antarktikas veel palmid. Tollal oli lõunamandri keskmiseks temperatuuriks 20 kuni 27 kraadi.