Antarktisel on puhkenud efektne kinnisvarabuum
Antarktise avarustes on rohkem kui 60 jaama, millest enamik paikneb ranniku vahetus läheduses ning seal elatakse vaid novembrist kuni veebruari või märtsini kestva arktilise suve ajal. Talvitumiseks on ette nähtud vaid vähesed sügaval arktilise platoo siseosas paiknevad jaamad, kus jää kõrgub kahe kuni kolme kilomeetrini üle merepinna, kirjutab Imeline Teadus.
Siin tohutus jääkõrbes on tingimused tõepoolest äärmuslikud. Talvel langeb temperatuur miinus 80 kraadini, suvisest temperatuurist 60 kraadi madalamale. Vahetpidamata puhub jäine tuul ning õhk on nii kuiv ja hõre, et hingata on raske. Ükski eluvorm ei suuda nii karmides tingimustes vastu pidada, isegi mitte mikroobid. Kuid inimesed ei anna nii kergesti alla.
Nad jätavad oma püsiasustuseks mõeldud jaamad talveks väikese rühma vastupidavate inimeste kätesse, kes hoolitsevad pidevat tähelepanu vajavate teaduslike mõõtejaamade eest.
Kaheksa kuud täielikku eraldatust
Talvitajate meeskonnad jäetakse kaheksaks kuuks täiesti iseenda hooleks, sest talvel ei saa laevad merejää tõttu rannikule läheneda ja kui temperatuur langeb juba alla 50 miinuskraadi, ei ole oodata ka lennukite saabumist. Satelliidi abil loodud internetiühendus aitab pidada sidet ümbritseva maailmaga – vähemalt mõne tunni jooksul ööpäevas, kui satelliidi asukoht on sideseansiks sobiv. Ühendus on küllaltki aeglane ja seda kasutatakse ka teaduslike andmete edastamiseks. Nii nagu jaamas säästetakse vett ja soojust, käiakse siin kokkuhoidlikult ümber ka internetiga.
Talvekuude pidev pimedus lööb segi ööpäevase elurütmi, mõjutades organismi bioloogilisi protsesse ja häirides selget mõtlemist. Talvedepressioonihtu püütakse vähendada päevavalguslampide abil ning arhitektid on pingutanud, et luua meeldivaid ühisruume, mis tekitaksid jaamasolijates soovi koos olla ning mitte end üksindusse matta. Talvitujaid testitakse psühholoogiliselt, et olla kindel, et nad pikaajalisest eraldatusest tingitud psüühilise survega toime tulevad.
Lumi matab aja jooksul kõik enda alla
Ettevalmistuseta inimesed ei suuda Antarktisel ellu jääda ja sama kehtib ka ehitiste kohta. Tegelikult on alles viimase kümnendi jooksul hakatud aru saama, mida kõike on vaja selleks, et ehitada jaam, mis suudaks valitsevatele tingimustele palju aastaid vastu seista.
Lumi on matnud enda alla paljud Antarktise jaamad. Varem ehitati need suurtest terastorudest, mis kattusid kiiresti lumega. Talvituvad meeskonnad elasid seal pimeduses ja kasutasid väljapääsuks üha pikemaks muutuvat tunnelit, mis tuli lumest puhas hoida. Jaamad pidasid lume survele vastu kümme aastat, siis jäeti need maha. Tänapäeval on elamisprobleem lahendatud nutikamal moel. Jaamad püstitatakse terasjalgadele ning lumi vajub ehitise alla. Kogu ehitist on võimalik hüdraulika abil ülespoole tõsta, kui see kuhjuvasse lumme hakkab mattuma.
Uutel jaamadel on ümarad nurgad ja siledad välispinnad ning need on konstrueeritud valitsevate tuulesuundade suhtes aerodünaamilise profiiliga. Seega liigub jäine tuul piki jaama välispindu ja kiireneb jaama all, muutes lume kogunemise seal raskemaks.
Väljaspool Antarktise platood võib leida jaamade ehitamiseks kaljupaljandeid, kus tuul kuhjab lume kaljujalamile ja pühib tipu puhtaks.
Eriliseks arhitektuuriliseks väljakutseks on suurte jaamade ehitamine nn šelfiliustikele, mille paks jää- ja lumekiht ulatub maismaalt kaugele merre. Selline ujuv liustik triivib üha kaugemale merele ja lõpuks hakkavad sellest eralduma jäämäed ning varem või hiljem tuleb jaam lammutada, sest muidu variseks see merre. Kuid nagu Halley VI kogemus näitab, on võimalik jaam suuskadel uude kohta vedada.
Kütus ja muud varud saabuvad rannikult ja toimetatakse Sise-Antarktisele regedel. Regesid veavad linttraktorid. Mõnest jaamast on lähima rannikuni rohkem kui 1000 kilomeetrit ning sõit sinna kestab kuni 12 päeva. Tagasiteele asudes võtavad moonavedajad kaasa kõik talvised jäätmed. Jääle ei jäeta midagi maha.
Antarktise jaamades töötatakse tavaliselt mitmete erinevate teadusprojektide kallal. Manner pakub väga suurt huvi kliimauurijatele, sest inimtekkese ülemaailmse soojenemise tagajärjed näitavad siin end kiiresti. Samaaegselt võimaldab jääst puursüdamike uurimine kaardistada viimaste aastatuhande kliimat.
Kuid on veel palju muid teadlasi, kes samuti on valmis pakasega jõudu katsuma. Astronoomid jahivad meteoriite, mida on lumes hõlbus märgata ning teleskoobi abil on neil Antarktise platoolt fantastiline vaade öötaevasse. Päikeselt pärinevaid tahke aine osakesi on samuti kõige parem uurida poolustel.
Geoloogid tegelevad siin Maa geoloogilise mineviku tundmaõppimisega ja rannikul on tööd ka bioloogidel ja paleontoloogidel. Osa teadlasi käib jaamast ekspeditsioonidel ja teeb väliööbimisi telgis, nagu seda tehti ka vanadel headel aegadel.
Antarktis peidab arvukaid saladusi, mis ootavad avastajaid. Õnneks on sajad teadlased igal aastal valmis trotsima külma, et mõned kuud Antarktisel veeta. On ehitatud mitmeid uusi jaamu, mis on valmis soovijaid vastu võtma. Uusi Antarktise polaarjaamasid kirjeldav artikkel ilmus Imelise Teaduse 2011. aasta augusti numbris. Lugu oli 8 leheküljel ja rikkalikult fotode ja illustratsioonidega varustatud.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!