Surnud vööndid meredes laienevad

Globaalne soojenemine võib mereelustiku hapnikupuudusesse jätta. Meredes esineb piirkondi, kus hapniku kontsentratsioon on tavapärasest madalam. Mõnel pool, näiteks Musta mere pinnakihi all, on aga tingimused lausa anoksilised, mis muudab igasuguse aeroobse elu võimatuks.

Madala hapnikusisaldusega vesi ei sobi kaladele, krabidele, karpidele ja paljudele teistele mereloomadele, kes moodustavad olulise osa merede ökosüsteemist ning on ise muuhulgas toiduks ka inimestele.

Kopenhaageni ülikooli teadlastest koosnev uurimisrühm on jõudnud järeldusele, et hapnikuvaeste piirkondade hulk võib kontrollimatu globaalse soojenemise tõttu kasvada enam kui kümnekordseks, vahendab Novaator Physorgi uudist.

Paljud hapnikupuuduses piirkonnad esinevad ranniku läheduses, kuid see on peamiselt põllumajanduses kasutatavate väetiste süü, mis jõgede kaudu merre kanduvad. Probleemi on põhimõtteliselt võimalik lahendada, tuleb lihtsalt väetiste kasutamist piirata. Globaalse soojenemisega on aga asi keerulisem.

Ajakirjas Nature Geoscience ilmunud artiklis rõhutavad teadlased, et globaalse soojenemise mõju maailmamere hapnikusisaldusele kestab tuhandeid aastaid. Teadlased on avastanud, et lisaks pinnalähedastele hoovustele esinevad hoovused ka ookeani süvakihtides ning kokku moodustub sellest suur termohaliinne (liikumise põhjustavad lisaks tuultele erinevused merevee temperatuuris ja soolsuses) tsirkulatsioonisüsteem, mis nö ventileerib ookeane — kannab hapnikku pinnakihtidest sügavamale ning toitaineid põhjast merede pinnakihtidesse.

On leitud tõendeid, et see süsteem on Maa ajaloos varem seiskunud, millel on merede elustikule hävitavad tagajärjed. Näiteks suurim väljasuremislaine Permi ajastu lõpus 250 miljoni aasta eest hävitas 95 protsenti merelistest liikidest ning selle põhjuseks on peetud laiaulatuslikku anoksiat ehk hapnikupuudust meredes. Kliimamudelid näitavad, et globaalsel soojenemisel on võime merevee tsirkulatsiooni nõrgendada ning tekitada seega juurde palju hapnikupuuduses piirkondi.

Lisaks anoksiale ähvardab globaalne soojenemine ka merevett happelisemaks muuta, sest kui atmosfäärse süsinikdioksiidi hulk suureneb, teeb sedasama ka merevees lahustunud süsinikdioksiid, mis moodustab veega kokku puutudes süsihappe.

Professor Shaffer Kopenhaageni ülikooli Niels Bohri instituudist hoiatab, et merede tähtsus toiduallikana võib järgmiste põlvkondade jaoks olla senisest väiksem. Niigi näljasele ja paisuva rahvaarvuga maailmale pole see ilmselt kuigi hea uudis.