Parim lutsupüügi aeg on käes!
Talvetaat on see aasta õnnistanud korraliku külmaga, mis kenasti jõe kinni kaanetanud.
Lutsule omakorda on sellised tingimused suisa lust ja lillepidu kudemiseks. Luts koeb jaanuari algupoolelt veebruari keskpaigani ja hetkel on pulmapeo algus täies hoos.
Jõgedest tasub lutsu otsida kõvapõhjalistelt jõelõikudelt. Olgu seal siis põhjaks kivid, mis on eriti soodne, kuid sobiv paik püügiks on ka kruusa-liivapõhi ja ega kõvemast savipõhjastki ei ole hullu. Vältida tuleks muda ja rohust pehmet põhja.
Kuidas me teada saame, mis on mis ja kes on kes? Eks veidi peab silma olema
ja kui veekogu ei tunne, tuleb asja loogiliselt võtta ja lihtsalt arvata, kuhu võiks koguneda muda ja kus on kiirem vool ja jõepõhi puhas. Raudreeglid peavad paika. Soppi ära lutsu otsima mine, küll aga võib vaadata välja kitsamaks muutuvad jõelõigud, väliskurvidest veidi sissepoole. Vooluvee ja vaiksema voolu piiri. Augud, augud ja veelkord augud. Puurida tuleb üsna palju ja soe soovitus on esimest korda püügipaigale minna valges. Esmalt saab jõe ja mis veel tähtsam, jääoludega lähemalt tutvuda. Leides sobiva püügikoha, tuleks esmalt kontrollida püügipaiga ümbruse jää tugevust. Tegemist on ikkagi vooluveega ja pimedas ei tohi avastusretki ette võtta. Isegi siis, kui jää tundub olema igalt poolt piisavalt paks. Piirid paigas, saab keskenduda lutsupüügile.
Varustuses võib olla erinevaid vahendeid. Tavaline taliund sobib lutsupüügiks
suurepäraselt. Ärge ainult talle nii suurt konksu pakkuge, kui haugile.
Söödastada võib nii ussi kui kalatükiga. Luts on küll ablas, aga lipu tõusmist lutsu võtu korral ei tasu alati loota. On teine selline, et jääb paigale rooga nautima. Vahetevahel tasub käia undasid kergitamas.
Teine püügiviis ei ole nii passiivne. Nimelt saab lutsu püüda päris eduliselt sikuga. Eelistatud oleks püstsiku, aga kannatab ka põigiga lutsu jahtida.
Püstsiku tuleks söödastada kalatükiga. Viimase aja mall on, et luts kipub eelistama kodukandi toitu ja parim oleks samast veekogust püütud kalatükk. Püük näeb ise välja nii. Sikuga tuleb koputada vastu põhja. Vahel tihedamalt mängitades, vahel pikemaid pause tehes. On juhtunud, et luts läheb nii pöördesse, et haarab sikut lennust. Harva, aga ikkagi. Pigem on uudishimu selle kolina vastu see, mis lutsu liikvele paneb ja siku juurde juhatab.
Kuderändel mõjub kolistamine vastu põhja isastele isenditele eriti maagiliselt, sest see laseb arvata, et tegu neile meelepärase tüdrukuga. Väikest tünga saades valatakse oma nördimus välja siku otsas olevale kalatükile. Kalatükk lihtsalt konsumeeritakse. Edasine on juba kalamehe rõõm.
Loe edasi siit.
