Õngitsemisest eksperdi pilguga — millist õngeritva soetada?
Pole tähtis, kuhu kalaretk läheb — kas kanalile linna keskel, külavahele jõe äärde või kusagile kolmandasse kohta — peamine, et saaks juba…
Minu kevadine lemmikkala on särg. Paljud kalamehed teda millegipärast ei hinda, mulle aga on särg kevadise kalapüügi lahutamatuks osaks juba lapsepõlvest saadik. Ja ehkki viimastel aastatel on muutunud nii varustus kui ka püügimeetodid, on 300–400-grammine kevadine iludus ikkagi tõsine ja väga meeldiv vastane. Kui aga sattuda veel eriti kopsakate, 700–800-grammiste ja suuremate särgede parvele, on see juba unustamatu sündmus ja päevaga võib saada nii palju positiivset energiat, et seda jätkub terveks järgnevaks töönädalaks.
Lihtkäsiõng, millest allajärgnevalt juttu tuleb, võib paljudele tunduda „eelajalooline“, ent kui see on valmistatud kaasaegse tehnoloogia järgi, võib sellega püüdmine vägagi suurt naudingut pakkuda. Küll tuleb endale teadvustada, et pole võimalik leida ritva, mis oleks üheaegselt odav, pikk, vastupidav ja kerge. Seepärast on tark kohe alguses endale selgeks teha, millistele nõudmistele ritv peab vastama.
Kui peamine kriteerium ridva soetamisel on hind, siis teadke, et tulevane õngeritv saab olema klaaskiust. Ta on küll raskevõitu ja pehme, kuid sobib edukalt igas mõõdus kala püüdmiseks. Ka on klaaskiust ritvadel on omadusi, mis puuduvad ka kõige kallimatel süsinikritvadel — näiteks vastupidavus löökidele, mis teatud olukordades (näiteks matkal, täiskiilutud ühistranspordis jmt) väga tähtis on.
Minu soovitus — kui otsustate klaaskiust ridva kasuks, ärge kunagi ostke seda turult (see kehtib tegelikult kõikide ritvade kohta) — võib juhtuda, et teile müüakse mittekvaliteetset kaupa. Parem maksta veidi rohkem ning osta korralik ritv, mis kestab aastaid.
Teiseks — ärge üritage osta liiga pikka klaaskiust ritva. See on liiga raske ja püüginauding võib kiirelt muutuda tüdimuseks ning kannatuseks. Klaaskiu puhul on optimaalseks pikkuseks kuni 6 meetrit — sellise ridvaga võib püüda terve päeva ja õhtul jätkub jõudu veel lusikat käes hoida. Olles päev otsa vehkinud 10-meetrise klaaskiudridvaga, see vaevalt õnnestub. Pealegi on kala on tavaliselt seal, kuhu me ta peibutussöödaga meelitame, mitte aga ilmtingimata keset jõge.
Minu esimeste 8–10-meetriste ritvade ost läks absurdini, sest ostes juhindusin ainult emotsioonidest — tahtsin lihtsalt väga-väga selliseid pikki ritvu omada. Tulemuseks oli see, et oma esimese 10-meetrisega ei suutnud ma isegi tundi püüda. Mul ei jätkunud lihtsalt jõudu teda hoida, olgugi et olen ligi kaks meetrit pikk ja kaalun peaaegu 150 kilo. Sellest ajast saadik püüan ridva ostu mõistlikumalt suhtuda.
Klaaskiust ridva valimisel soovitaksin lähtuda kolmest kriteeriumist
1. Valige enam-vähem tuntud kaubamärk, sest kui suur firma oma nime mingile asjale juba peale paneb, siis on see juba ise tagatiseks, et kaup on kvaliteetsem kui tundmatu kaubamärgiga toode.
2. Enne iga ridva ostmist on vaja see täielikult lahti teha ning seda avatult käes hoida. Kallimate ritvade puhul on see muidugi lihtsalt standardprotseduur, kuid odavate puhul tuleb vaadata, kas kõik lülid lõpuni välja tulevad, kas ritv pole kusagilt kannatada saanud ning kontrollida, kas ridva pind on ühtlane ja sile. Seda tuleb teha selleks, et hiljem kalal olles oma tuju mitte ära rikkuda.
3. Kui silma on jäänud mitu ritva, aga te ei suuda nende seast selle ühe ja ainsa kasuks otsustada, siis soovitan valida kõige kergema. Seda, milline on kergeim ja kõige paremini kätte „istub“, saab edukalt käes hoides proovida. Hea on, kui poes on võimalik kataloogidest vaadata ja võrrelda ka teisi andmeid.
Klaaskiudritvadest järgmine hinnaklass on komposiitridvad. Need on valmistatud osaliselt klaaskiust ja osaliselt kõrgmoodulsüsinikust (harilikult ridva peenemad osad) või klaaskiu ja süsiniku segust. Komposiitridvad on klaaskiudritvadest palju kergemad ja paremad, kuid hinna poolest kuni kaks korda kallimad. Valiku juures tuleks lähtuda eespool kirjeldatud kriteeriumidest.
Kolmas grupp ritvu on valmistatud kõrgmoodulsüsinikust. Kui olete otsustanud endale muretseda väga kerge ja nõtke, kuid kalli süsinikridva, peaksite esmalt mõtlema, kas teie soovid ja rahalised võimalused kattuvad. Kui tahate, et ridval säraks ka ülemaailmselt tuntud firma nimi, peate olema valmis ohverdama päris suure summa. Loomulikult on võimalik püüda ka vähemkuulsate tootjate süsinikritvadega (ja rahas võita) ning sel juhul soovitan valida ridva kõige kiiremini areneva firma toodangu hulgast. Sellised ettevõtted hindavad oma nime väga ja püüavad oma parimate ritvade seeriad teha väga tuntud tehastes.
Arvestada tuleb sellega, et süsinikritv on õrn ning vastuvõtlik löökidele, vastu kivi kõksamistele jne. Süsinik on piltlikult öeldes nagu elastne klaas — saanud löögi, tekivad sinna paika mikropraod. Hiljem, kui suur kala ridva looka veab, ei pea löögi saanud koht pingetele vastu ja puruneb. Kuid kui süsinikritva korralikult hoida, pärast igat püüki lapiga puhtaks pühkida, mitte lasta jätkude ühenduskohtadesse liiva ning vastavas vutlaris transportida, teenib ta teid kaua ning temaga püük on puhas nauding.
Kui ritv on ostetud, puutume kokku järgmise probleemiga — kuidas kinnitada tamiili ridva külge nii, et seda poleks vaja peale igat püüki katki lõigata?
Kui ostsite kalli ridva peene esijätkuga, on kõige mõistlikum kasutada plastikust ühendusklambrit, konnektorit, mis liimitakse ridva otsa. Seda on võimalik osta pea kõigist kalastustarvete kauplustest. Kui konnektor on ridva külge liimitud, on see vaja vaid avada, tamiili aas külge ühendada ning uuesti sulgeda. Kasutades konnektorit, saab peale igat püüki tamiili jälle tervena lahti ühendada. Nii on võimalik ühe rakendusega kasvõi mitu aastat püüda — kui suur kala seda vahepeal muidugi puruks ei juhtu rebima.
Püügist lihtkäsiõngega on kirjutatud palju, kuid igal kalamehel on ikkagi oma lähenemisviis. Püüan anda veidi mõtlemisainet — kas olete ikka kõik alati õigesti teinud? Võib-olla oli kala peibutussööda juures olemas, aga te ei osanud teda lihtsalt kätte saada?
Kujutage ette kevadist jõge, kus vesi on alles sogane ja voolukiirus keskmine. Sügavus püügikohas on näiteks 3 meetrit ja püük käib 7 meetri pikkuse ridvaga. Hommikul kohe peale sissesöötmist võttis särg hästi ja võtmised olid järsud. Kala rabas kolme kärbsetõuguga söödastatud konksu aplalt, aga tunnikese pärast muutus võtmine viletsaks. Kui algul jäi kala iga näkkamisega otsa, siis nüüd on edukas vaid iga 3–5 võtmine. Mida teha? Kas on aeg hommikust süüa ja oodata uut kalaparve või näljase pilguga mööda kallast kõndida, otsides kalameest, kellel hästi võtab, ja tema juurde ümber kolida? Kinnitan, et üheksal juhul kümnest ei saa te niimoodi midagi, halvimal juhul rikute ka teise mehe näkkamise ja võite tagatipuks selle eest ka vastu vahtimist saada. Liigne nahaalsus on tervisele kahjulik! Ent teisest küljest — võite vabalt teha püüdmises pausi, minna selle eduka kalamehe juurde ning küsida, miks temal kala võtab, teil aga mitte. Kui veab, kohtate oma ala meistrit ja saate temalt palju kasulikke näpunäiteid, kuidas oma püügi tulemuslikkust suurendada.
Enamlevinuim viga, mis tehakse, on see, et kasutatakse liiga suurt ja rasket rakendust. Ei ole olemas asju, mis toimiksid hästi igasugustes oludes ja nii on ka kalapüügil. Kui tahate olla edukad, peate kalal olles alati valima rakenduse konkreetsete tingimuste ja püütava kala järgi. Tähtis on kõik — tamiili ja lipsu diameeter, ujuki kaal ning tasakaalustus, tinade asetus, konksu kuju ja suurus. Pange tähele — jutt ei käi võistlusõngitsemisest, vaid tavalisest harrastuspüügist.
Olen hakanud jagama kalamehi kahte suurde gruppi — ühed, kes kalale minnes püüavad kala igati üle kavaldada ja kinni püüda. Teised lähevad kalale lootuses, et ehk veab ja õnnestub midagi kinni püüda. Kui kuulute sellesse teise gruppi, on teile minu jutus palju arusaamatut. Ridvad, rakendused, tinade asetus — teie arvates on see jama ja ületähtsustatud pealegi, ja ma ei hakka teid ümber veenma. Küll aga püüan anda nõu sellesse esimesse gruppi kuulujatele. Kirjeldan oma lähenemist eelpool toodud olukorrale.
Jõudes kaldale, hindan esmalt situatsiooni. Kui juhtus, et saabusin jõe äärde liiga hilja ja kõik paremad kohad on juba hõivatud, suundun sellest kohast (kus, nagu näha, on mehed isegi ööbinud) ülesvoolu. Sobiva paiga välja valinud, eemaldan vee kohal rippuvad oksad, mis püüki segavad. Seejärel segan sööda (kasutan vaid peeneteralist sööta ja putrusid ei tunnista), niisutan veega ja jätan ta turbuma.
Kuna antud kohas tuleb püüda püsti seistes, on vajalik väike lauake, mille peale saab panna sööda, konksuirrutaja jne, et poleks vaja liiga palju kummardada. Loomulikult on see lihtsalt mugavuse huvides. Et õng mudaseks ei saaks, torkan kaldasse ridvahoidjad. Tabatud kalade püügi lõpuni elus hoidmiseks panen paika sumba.
Sellega valmis saanud, võtan lahti õngeridva ja valin vastavalt tingimustele rakenduse. Edasi tuleb kindlaks teha sügavus püügipaigas ehk viia läbi loodimine — selleks sobib iga raskus, mida on võimalik ilma konksu vigastamata konksule kinnitada. Antud juhul peaks see olema 20–40-grammine, siis ei sega põhjareljeefi uurimist ka tugev vool. Mõõtmisi teen kümmekond, et välja selgitada, kas püügialas pole järske sügavuse muutusi või mingeid segavaid tegureid. Loodida pole vaja nii kaugelt kui võimalik, vaid ikka sealt, kus suudan õnge vabalt kontrollida. Sügavus kindlaks tehtud, sean ujuki tamiilile nii, et kolmandik temast veest välja ulatub (lood on veel küljes).
Põhjaprofiil selgeks tehtud, eemaldan loodi, viskan vette 5–6 söödakuuli ja luban enne püüdma hakkamist väikese kohvitõmbepausi, lastes kalal koguneda. See võtab umbes 10–15 minutit.
Kohvi joodud, alustan püüki ning heidan õnge vette meeter-poolteist söödakuulidest allavoolu. Viskan vette täiendavalt veel mõned apelsinisuurused kuulid pinnasega segatud peibutussööta, millest paar tükki on pehmemad ja purunevad vette langedes. See meelitab kala kiiremini ligi. Kuulide heitmise täpsusest sõltub suuresti püügi tulemus. Söödasse segatud pinnas on vajalik peamiselt ballastiks, samas ei saa kala end liiga kiirelt täis õgida (muldsöötadest on kirjutanud Kalastajas 32).
Ka püügi ajal tuleb iga 10–15 minuti järel kala paigal hoidmiseks visata püügitsooni Kreeka pähkli suuruseid söödakuulikesi. Ja muidugi peab ise uskuma, et kala tuleb!
Mõned näidisrakendused, millised võiksid särjepüügil kaasas olla
- Hea võtuga: pealiin 0,14–0,16, lips 0,10–0,12, ujuk 3–7 grammi, konks nr 14.
- Keskmise võtuga: pealiin 0,12–0,14, lips 0,10, ujuk 2–3 grammi, konks nr 16.
- Puhkudeks, kui kõik kurdavad, et kala ei võta : pealiin 0,10–0,12, lips 0,08–0,10, ujuk 1–2 grammi, konks nr 18.
Paberil on täpset retsepti muidugi raske anda, kuid tehke kolm sellist rakendust, pange kõrvuti ja te saate aru, millest ma räägin. Ja veel — kui äraminekuid on palju, tuleb valida kergem rakendus, mõnikord isegi 1-grammine. Halva võtmise puhul tuleb vähendada kõike, ka tamiili diameetrit ja konksu suurust. Kivi kotti!
Lugu ilmus Kalastajas nr 39
www.facebook.com/ajakirikalastaja
Kalastaja — ajakiri päris kalamehele!
