Olavi lapsepõlv möödus Võrus, kus väikest poissi tõmbasid kooliskäimisest ja kohustuslikest peenrarohimistest-aiakastmistest märksa rohkem lähedal asuv Tamula järv ja õue peal elavad pensionäridest „profid“, kes järvest ilusat kala said.

Oma esimest kalalkäiku mäletab Olavi hästi. „Meil oli aiamaa Võrus Nöörimaa linnaosas,“ meenutab ta. „Seal oli ka väike tiik. Ma võisin olla nelja-aastane, kui vanaisa sidus mind nööriga astelpajupõõsa külge kinni ja andis ridva kätte, et ma jalus ei tolkneks. Minu mäletamist mööda lõppes see kiiresti nii, et tamiil oli põõsa küljes lootusetult kinni ja mina röökisin täiest jõust. Vanaisa jooksis juurde, aga laps ei olnud õnneks siiski vette kukkunud. Kala ma tookord ei saanud, aga mu esimesed kalad, pisikesed hõbekogred, tulid hiljem sealtsamast tiigist.“

Veidi hilisemast ajast, teismelise kalastushuvilise seiklustest, pajatab ka raamat pealkirjaga „Vee peal“.

„Mul oli juba ammu idee kirjutada kalaraamat, aga ma ei leidnud õiget formaati,“ räägib Olavi. „Puhast, kalastusele keskenduvat raamatut ma teha ei tahtnud, seal pidi ikka midagi muud ka olema. Nüüd saidki kokku päris lahedad lood, kus on kõvasti kalapüüki, aga kõvasti muud ka. Põhiliselt räägib see ajast, kui ma olin 12–14 aastat vana, minu kalalkäikudest koos vanade kalameestega. Need olid karmid olud ja karmid mehed. Kalapüügiga kõrvuti tulevad seal väga hullud kõrvallood. Arvan, et sain kaks kärbest ühe hoobiga – väärt kalaraamatu ja kihvti ilukirjandusliku lugemise. Natuke naljakas, samas armas, südamlik, aga veidi jube ka.“

„See oli ilus aeg, kui iga kala on veel suur elamus, isegi särje peale kilkad nii, et silm märg,“ nendib Olavi. „Kõik on nii uus ja äge. Iga nädal sünnivad uued rekordid...“ Olavi tunnistab, et raamatu kirjutamise neljakuise protsessi ajal oli lausa hirmutav kogeda, mis inimese ajus kõik alles on: „33 aasta tagused emotsioonid, inimeste laused – kõik tuli meelde.“

Väike Olavi alustas kalapüüki Tamulal nagu ikka särgedest-ahvenatest, hiljem tulid suuremad kalad. Latikat oli järves ilmselt liiga palju ja see ei kasvanud eriti suureks, kuid oma toonast linaskirekordit pole Olavi tänaseni üle lüüa suutnud – kahekilost ei ole ta enam õnge otsa saanud.

„Kui Võrru satun, siis käin Tamulal ka, nostalgiast,“ ütleb Olavi. „Ikkagi esimene järv, mida ma õppisin tundma nagu oma viit sõrme.“