Oina blogi: Soome havitapp 2015 kevad
2015 kevad oli hea selles suhtes, et õnnestus kaks korda Soomes kalal käia. Esimesest, veidi lühemast tripist, mis leidis aset aprillis, ma juba põgusalt kirjutasin. Nüüd siis lühidalt teisest, tervelt nädalasest retkest. 3 kuud on juba möödas, aga üritan oma mälu (nii palju kui seda toonagi üldse oli) taastada.
On juba suhteliselt halvaks traditsiooniks saanud, et kevadisele suurüritusele eelneb pidu Madallennu motoklubis. Nii ka seekord. Kui me muidu Käkuga kõnnime suht ühte jalga ja suudame üksteise lauseid lõpedada, siis kahjuks õlle joomisega nii ei ole. Kui Käkul poolik õlu alles näpus, siis minul juba põhi peal ja vastupidi. Sestap läkski nii, et üks vaatas, et jõuab ühe kalja veel sisse luristada, ennem kui koti peale minek ja siis vaatas teine jälle ja nohh... Surnud ring ühesõnaga. Miski nelja paiku saime rütmi kätte... Tegime kumbki kaks õlut veel ja magama minek. Äratus oli pool 6. Ilmselgelt kõige sirgemad poisid ei olnud, aga mis teha. Pidi end laeva peale sättima. No ja kui krunt juba viisakas all oli, siis polnud muud muret kui kiht kihi haaval värvi peale võõbata.
Laevasõit lõbus nagu alati. Kebabi söömine Turkus lõbus nagu alati ja no paari sõnaga kokkuvõtvalt võib öelda, et aeg läks mängides ja jookstes.
Õhtul 7ks saime majja (varem sisse ei lastud, kuna eelmised kunded polnud veel ära läinud).
Tavaline värk... Asjad tuppa, varustus paati ja minek. No niisama aklimatiseerumistretile või nii.
Vist olid mingid väiksemad kontaktid... Ei mäleta... Möödas on siiski ju kolm kuud.
Õhtune saun, grill ja muidu jämm.
Järgmisel hommikul oli tervis tavapärasest märksa hõredam....Ikka kohe päris paha oli. Arvasin, et pole hullu, küll meri olukorda parandab ja tõmbasime mootorile hääled sisse. Sõit oli pikk. Vähemalt tund aega. Ja tervis, kurinahk, läks aina hullemaks. Lõpuks kohale jõudnuna suutsin teha maksimum viis viset, kui tundsin, et viirus mulle kuvaldaga lajatas. Vahetasime paadis kohad ära. Käku mootorisse, mina paadi ninna kerra ja palusin end tagasi mökki viia. Magasin/värisesin teki all kuni õhtuni ja saigi olukorra stabiilseks. Teised toimetasid sel ajal merel. Midagi vist isegi saadi, aga kes ja kui palju, ei mäleta.
Kolmandal päeval oli tervis taas nagu noorel Apollonil ja võis taas võistustulle asuda. Meil Käkuga õnnestus hulgaliselt erinevaid havisid paati sikutada (peamiselt küll Käkul), teistel nii hästi ei läinud. Kamba peale vist ikka midagi said, aga üksikasjaliselt ei mäleta ja ega polegi nii oluline.
Täpselt jällegi ep mäleta, aga mingi õhtu vaatasime jäähoki MM finaali ja tähistasime idanaabrite suurejoonelist 6:1 lutti saamist, seaprae, hapukapsa ja külma Ukraina viinaga. Ilus õhtu oli!
Neljas päev... No seda päeva võin ma vist etteruttavalt nimetada enda parimaks päevaks kalavetel üldse.
Sõitsime taas 5-hepase mootori mõistes väga kaugele ja praktiliselt kohe hakkas möll pihta. Käkul kohe viiene otsas, mul mõned rabamised, mõlemal mõned väiksemad kalad. Korrigeerisin sutike püügikohta ja plaks!!!
Ilge pauk käis ridvast läbi. Sikutas sutike sinna ja tänna, aga tuli siiski pinda... Oli näha, et tegu ei ole miskise 5-kilose klibakaga. Ise arvasin esiotsa, et eks ta selline 6-7 vahele ole. Käku küll midagi mainis, et see sul vist rekord (seda kuulsin hiljem lindi pealt. Tol hetkel ei pannud ta märkust tähele). Üritas kala veel korra paadi alla pugeda, aga kahvamees oli kiirem. Kui kala juba võrgus oli, siis vaatasin ise kah, et kurat!!! See on vist ikkagi üle kümnene poiss. Kaal näitas 10.20! Rekordi parandust tervelt 60 grammi jagu... Tark ei torma ja tippmarke suurelt üle lüüa pole mõtet.
Loe blogi täispikkuses siit
