Otsisin ja sõitsin päris palju kilomeetreid läbi enne, kui selgus, et sõbranna majast nii 2 km kaugusel on vägevad kalakohad. Käisin ja tampisin neid potentsiaalseid kohti päris isuga ja miskit ka sain, aga ei midagi ulmelist.

Kodupoole minnes vaatasin, et üks koht, kuhu ma ei viitsinud enne ronida, tundub ikka väga hea, seal oli lausa kala lõhna. Ronisin sinna ja kohe esimese viskega 3 kg tuuri haug otsas, teine vise - suurem, kolmas vise - veel suurem. Ma siis natuke mõtlesin elu üle järele ja loopisin edasi, kümnest viskest üks oli tühi. Reaalselt NIRVAANA, parajad purakad 4-5 kg vahel ja mõned üksikud alla 3 kg kollid.

Pidu aga hakkas siis peale, kui ma ühte 4 kg kolli kaldale tirisin, püüdsin teda kenasti kivide vahele suunata ja seal tal kuklast kinni võtta, aga raibe oli nii kaval, et kui ma nöörist kinni võtsin ja rulli pealt natuke juurde tahtsin tõmmata, läks nöör puru – ju oli kusagil ümber nii, et ma seda hasardis ei märganud. Ja peale seda nõksu mõtles kala, et kui juba, siis juba, pani avavee suunas leebet ning mul ühes käes nöör ja teises ritv – hoidsin mõne sekundi, aga plaks käis ära ja minu ulmehea lant, mis pildil, oli läinud koos trossiga.

Vandusin ja kirusin ennast, aga no mis sa teed, tossasin natuke, sidusin uuesti varustuse paika ja läks püük edasi – kuklas ikka valu landi pärast. Püük ei olnud enam nii hasartne ka, tegin pause, sest kala võtt oli natuke nõrgem, aga olgem ausad, ma olin pärast tunnikest päris väsinud.

Kuid 10-15 min pärast mu landikadu oli jälle hea võtt ning oli tunda, et priskem koll otsas. Sellega oli probleem, ta ei tahtnud üldse pinda tulla ega kasvõi korraks ennast näidata. Pusisin ja pusisin, aga ei. Ma ikka püüdsin teda rahulikult vintsida, aga väga aeglaselt, stoilise rahuga ronis ta aina sügavamale ja kaugemale, kuni ühel hetkel vist mõtles, et ei, see asi talle ei meeldi ning pani leekima avavee suunas nagu jänes, kes aias just porknaid varastamas käinud.

Loe blogi täispikkuses siit.