NOLF2 sisaldab mõningaid eriti halbu momente. Need leiavad aset põhiliselt siis, kui sa oled kuskil lootusetult toppama jäänud ega oska olukorrast kuidagi välja tulla — sa võid ainult kuuenda meelega tunda, et tegelikult pole siin väga keerulist midagi. Neil hetkedel võib sind leida raevunud näoga ühte punkti jõllitamas. Vastu jõllitab muidugi loading-ekraan. Sa ei tea, mida teha, ja iga eksimust premeeritakse kiire surmaga. Ja iga laadimine kestab terve igaviku. Sa oled meeleldi nõus mängunduse kurjakuulutavaima vormeli „mõni hetk tegevust, seejärel minut lihtsalt passimist“ kogu Monolithi tiimi näpud meelega sahtli vahele jätma. Isegi uksehoidjal. Kindluse mõttes kaks korda…

Õnneks on taolisi hetki vähe. NOLF2 väärib tervikuna kohta kõikide aegade parimate FPSide seas. Hea pealkiri ja meeldejäävad tegelased on ainult kaks plussi: neile pakuvad seltsi lõdvestav 1960-ndate stiilis muusika ja kaugelt etem lugu kui oodata osanuks. Viimane on järjepidevalt üllatav, arenev ja mõnusa kiiksuga, väikeste vaimukustega pikitud; seega isegi parem kui enamikel spioonifilmidel!

Suur osa esimest osa kaunistanud värvikirevat ja lillelapselikku kujundust on puhkusele sõitnud, asendudes eluliste varjunditega. Kuhugi pole aga kadunud kerge nihkega huumor, milleta sarja ettegi ei kujutaks. Parimate leidude hulka kuuluvad Kevin Spacey näoga kuri maailmavallutaja, kes pidevalt telefonis oma vanadusnõdra emaga jageleb; Siberist leitud kirjad tüdrukult, kellele tema sõdurist peigmees purjutamise ajal viinapudeli pähe puruks lõi, aga kes meelsasti andestab, eriti kui talle lepituseks mitu paari välismaa teksapükse kingitakse; üks kurikuulus palgamõrvar, kes osutub lähemal vaatlemisel… aga ma ei taha üllatust rikkuda. Andekaid ideid kohtab pidevalt ja need annavad õhustikule tohutult omapära. Vaevalt sa just põrandal naeru kätte lämbud, aga see polegi ju eesmärk.

Ah et mis tähendab „…kaugelt etem lugu kui oodata osanuks“? Jah, õigus, esimese osa sisul polnud samuti häda midagi — aga nüüd ei karistata meid enam liiga pikkade vahefilmikestega, mis asja juurde kuuluvad. Nooh, kes tahab rõõmust kaerajaani tantsida?

15 peatükki viivad päris eksootilisele rännakule, muuhulgas Siberisse, Indiasse ja Egeuse merele. LithTechi uus 3D-mootor Jupiter pakub kohati silmailu küll, aga vaimustusse ei vii, eriti kuna paljud vahelaadimised toimuvad poole taseme keskel. Tehnoloogia on tavaline nüüdisaja saavutus, kaaslaseks tüütu külaline nimega Kõrged Arvutinõudmised. Ent parem ongi olla huvitav kui muljetavaldav, sest graafika üksi ei tekita elamust.

Vastaste taibukus ei püstita just rekordit, aga kurta ei ole põhjust. Kõik on korralik. Nad korjavad laskemoona lõppedes seda võimalusel juurde, otsivad alternatiivseid teid su selja taha, uurivad maas vedelevaid laipu jm. Samas jääb neist vahel tölplase mulje, kui täitsa lähedalt mööda joostes Cate’i tähele ei panda.

NOLF2 puhul on Monolithi parim saavutus kahtlemata loo ja tegevuse ühtsus. Tõik, et käimas on korralik spioonimärul, ei kajastu vaid filmikesi vaadates: edasijõudmiseks tuleb ümbruse ja oludega kohati väga hoolikalt tutvuda. Tuimalt kõiki H.A.R.M.-i jüngreid näkku tulistades ning edasi kapates jääb märkamata palju tähtsat, millest võib sõltuda kogu progress antud piirkonnas. Õigem on seega kõik usinalt läbi kammida, surnukehad, riiulid, kapid jm. Just leitud paberimaterjalid peidavad endas suurt osa mõnusast huumorist, pealegi annab lugemine kogemuspunkte juurde, mis kuluvad Cate’i oskuste täiustamiseks. Viimase avastamine on taas üks meeldiv väike üllatus — nagu neid siin palju leidub.

Et paljud uued märulid ja FPSid innukalt hiilimistaktikat promovad, on mulle õigupoolest arusaamatu. Trendi alustanud Thief kukkus rahalises mõttes läbi, aga nüüd tahavad kõik sama pakkuda? Näitab ainult seda, et uusi ideid liigub tegijate seas vähe. NOLF2-s on hiilimine vähemalt õigustatud, kuivõrd see on põhjalikku lähenemist nõudev spioonikas. Mõnegi relva kasutamine on eriti huvitav vaikset lähenemist nõudvas situatsioonis, nii tore on näiteks paha mitte aimavaid ninja-sõdalasi ammunoolega ootamatult seina külge naelutada. Kusjuures nad ei kuku enne maha, kui keha läbi otsides noole tagasi võtad.

NOLF2 võiks õigupoolest pikem olla, aga mis on kohal, on vähemalt oskuslikult kokku pandud ja omanäoline. Isegi võrguosa vaimustab uue lähenemisega — tavapäraste lipupüüdmiste ja surmamatšide asemel pandi kokku eraldiseisev stoori, mida läbitakse üksi või koostöös, kuni neljakesi. Vähemalt on keegi mõistnud, et rahval on mitmiklõbudeks kindlad soosikud, mida naljalt kõrvale ei jäeta. Eriti nüüd, kui müügile jõudnud vähetuntud projekt hellitusnimega UT2K3.

Paraku võrgus ainult lähenemine vaimustabki. Lähemal vaatlusel osutub viiest peatükist koosnev lugu osade Single Playeri tasemete uustöötluseks. Aga see on lühem ja kõigest ilma jäetud, mis üksikosa intrigeerivaks muutsid (huumor, vajadus ümbruskonnaga lähedalt tutvuda, vahefilmid, kõrvaltegelastega vestlemine, sõdurite jutu pealtkuulamine). Algul saadud kogemuspunktidele hiljem lisa ei teki, tuhla nii palju ringi kui tahad, ning kokku lisandub ainult üks rahuldav märulihetk, Siberis jahionni kaitsmine ootamatu rünnaku eest. Mõttetu.

Monolithi seni parim töö ja meeldivalt omapärane ka muidu. Mitte paljudes FPSides ei leidu sulaselget inspiratsiooni. Võrguosa on pettumus, aga selle võib ju rahumeeli proovimata jätta. Kannatab vaid hinne perspektiivikusele.

No One Lives Forever 2 — A Spy in H.A.R.M.’s Way Monolith Production, levitab Sierra
Tugi: 1-4 (Internet, LAN)
Vajalik: PIII-500 (1 GHz PIII), 128 (256) MB RAM / 256 MB RAM Windows XP jaoks, 1,5 GB HDD, 32 (64) MB 3D-kiirendi (Direct3D, hardware T&L, 32-bitine värvisügavus), Windows 98/98SE/2000(+ viimane Service Pack)/Me/XP
Hind: ca 900 kr