NHL 2003
Mida siis tänavu uut antakse? Esiteks kujundus. Esmakordselt peamenüüsse jõudes mõtlesin segaduses, kuhu nüüd sattunud olen. Värk tundus tohutult kirju ja segane. Lõpuks jõudsin selgusele, et EA Sports üritas kõike võimalikult lihtsaks teha. Kahju ainult, et sellest aru saamiseks kenake tükk aega läheb…
Teine uus asi on Bullet Time, kuid siin on selle nimetus hoopis Game Breaker. Matši ajal istub ekraani vasakus alanurgas väike mõõdik, mis vastaste nüpeldamise, nendelt litri ära võtmise ja väravavahi lolliks tegemise (loe: värava löömise) mõjul tasapisi täitub. Kui mõõdik saab täis, tuleb teha väike klahviklõps ja aegluubis märul lähebki lahti. Helid muutuvad summutatuks, liikumine aeglustub ning kaamera suumib sinu juhitava hokimehe peale. See peaks tegema sulle elu hetkeks lihtsamaks, kuid tegelikult lööb enamasti sissekujunenud mängurütmi sassi. Kena vaadata, kuid mängitavuse seisukohalt suhteliselt kasutu lisand.
Parimaks küljeks tuleb kindlasti lugeda NHL 2003 paindlikkust. Kasutaja tohib näppida absoluutselt kõiki mängu elemente mõjutavaid faktoreid, olgu selleks siis agressiivsus, kiirus või hoopiski kiirus, millega väsinud sportlased taastuvad. Ise lükkasin kohemaid kiirust suuremaks, sest algselt seatu oli minu jaoks lihtsat liiga nõrk. Ülejäänud asju ma ei puutunud ning elamus tuli korralik. Mängitavuses midagi muutunud pole, asi käib ikka nagu varem: hangi litter (kas siis mõnele kolakat andes või söödu vahelt ära näpates), põruta turboklahvi klõbistades ründesse, oota kaaslased järele ning loo mingi kombinatsioon, mille tulemusena sinu võistkonna ”snaiper” litri väravavõrku toimetab. Lihtne ja loogiline… kui ainult seda väravavahti ees poleks.
Viimaste rumaluse süül lendab üks korralik kivi järjekordselt EA kapsaaeda. Väravavahid on ikka liiga ebastabiilsed! Kui eelmise hooaja parim tegija Jose Theodore kaks kolmandikku ajast täielikku kivimüüri kehastab ning seejärel viimasel minutil ketast neli korda võrgust korjab, on midagi viltu. Seda enam, et nood 4 lööki olid minu poolt täiesti lootusetutest olukordadest tehtud. Aga eks järgmisel aastal proovime uuesti. Ülejäänud tehisintellekt on tasemel, vastased ikka teavad, mida väljakul teha, eriti kõrgeima raskusastme valides.
Käivitades üllatas mind esmalt algusvideo. Ootasin mõne järjekordse staari tehtud muusika saatega hoogsat filmikest, kuid selle asemel tervitab keegi hambutu tüüp, kes ütleb “It’s in the game.” Võite kolm korda arvata, kas ma purskasin naerma või mitte.
Mängusisene graafika on kena, animatsioonid super. Kukkumised, tõrjed ja muu säärane pudi-padi on ekraanile toodud äärmise professionaalsusega. Välja arvatud ehk kaklused, mis seisnevad teisel särgist kinni hoidmisest ja rusikaga togimisest. Äärmiselt pingeline tegevus. Sellele paneb krooni alati sama animatsioon, mida peale ühe osapoole tudile saatmist näidatakse. Lisaks nuriseks nägude kallal. OK, kujukesed näevad tõepoolest enam-vähem välja nagu nende tõelised minad, kuid mis värk EA Sportsil silmadega on? Suured punnis valged tõllarattad — ma näen nende pärast veel paar nädalat õudusunenägusid!
Helipool on kõrgtasemel, nagu alati. Vanad tuttavad lõuapoolikud Hughson ja Taylor eelmisest aastast on taas kõnepuldis ja nende loba muutub üha rohkem hokit mittepuudutavaks. Muusika eest hoolitsevad pundid nagu Papa Roach, Treble Charger ning Jimmy Eat World, aidates ka matšide ajal suurepärast õhustikku luua.
Mis veel mainida? Pealtvaatajate näitamine on küll tore, kuid mõttetu lisa. Nimelt näevad inimesed niikuinii kõik ühesugused välja ja taolised stseenid fiilingule midagi ei lisa. NHL 2003 eluiga pikendavad Franchise-valik ning loomulikult mitmikosa. Pole midagi paremat kui mõnele endast liiga hästi arvavale tüübile netis koht kätte näidata.
Ütleks siis, et NHL 2003 väärib tubli aplausi, aga ei küüni klassikute hulka. Jahedaid talveõhtuid sisustab Maailma Jahedaim Mäng aga suurepäraselt.
NHL 2003
EA Sports
Tugi: 1-10 (Internet, LAN, ühe arvuti ees)
Vajalik: P-300, 64 MB RAM, 700 MB HDD, 4 x CD, 8 MB 3D-kiirendi, Windows 95/98/Me/2000/XP
Hind: ca 850 kr
