Need for Speed: Hot Pursuit 2
Millest siis PS2 mitte omavad isikud ilma jäävad? Nii umbes kümnest autost, ülbe sõidustiiliga punktide teenimisest ning väga lahedatest kaamerakäikudest. Nimelt on PS2 versioonis võimalik nupuvajutusega tegevus seisatada, kaameraga sujuvalt ringi ümber masina tehes. Ebapraktiline küll, aga väga stiilne sellegipoolest. Teine sarnane nipp on natuke kasulikum, kuna sõidu seiskudes kihutab kaamera tulejutina mööda rada edasi, näidates, mis ees ootab.
Aga noh, kui otsustati nii, et PS2 versioon on põhiline ja kõik teised niisama ajatäide, olgu peale. Mis siis alles jäi? Küllaltki soliidne kihutamismäng: umbes 30 autot, 12 rada (no hea küll, 48, kui arvestada, et kõiki saab proovida peegelpildis, tagurpidi ja nende kombinatsioonina) ning vastaste lammutamine nii üksi kui kahekesi. Alles on ka arcade’i ja simulatsiooni segu meenutav juhitavus, kus kurvis ühe nupuklõpsatusega külglibisemisse minnakse ning sealt libisemine lõpetatakse. Mõni kindlasti nuriseb, et miks juhitavus pole täiesti reaalne. Vaat HP2 ei püüagi olla liiga reaalne, vaid lõbus ning kiire ajaviide. Samas käituvad autod piisavalt erinevalt, et mitte igavust tekitada. Algul saadud Opel Speedsteriga vuramise ja mõne karmi Ferrariga kummivilistamise vahe on ikka päris suur.
Üksikosas on kaks põhilist valikut, mõlemas 33 missiooni: kas oled tagaajaja või tagaaetav. Hot Pursuitis istutakse politseiauto rooli ning püütakse kättesaadavaid vahendeid (rammimine, teesulgude seadmine ja helikopterite kamandamine) kasutades pahad rallitajad seaduse ees vastutama panna. World Championshipis on eesmärgiks saada maailma parimaks kihutajaks. Ainuke problem on, et tiitlit jahivad ka teised isehakanud ralliässad ning miskipärast ei meeldi teie kimamine kohalikele politseinikele, kes sinu peatamiseks su auto tagaotsa nügivad, ogasid teele panevad või helikopterilt lõhkeainet loobivad. Kui aga kõigele vaaatamata medali pälvid, autasustatakse sind hunniku punktidega, millede eest “ostetakse” uusi masinaid ja radasid. Et siis täpsemalt Championshipis nähtut edaspidi ka muudes valikutes kasutada.
Jällegi olen sunnitud ütlema, et seda rallit peaks tarbima puldi või rooliga. Klaviatuuril eksisteerib klahvivajutuse ning auto reageerimise vahel kerge viivitus, mis viib vähem nauditava kogemuseni. Olen sunnitud ka tõdema, et paljudes teistes arvustustes mainitud efekt on tõsi: asi toimuks nagu jää peal. Mõne raskema masinaga sõitma minnes on tunne, nagu poleks tegu auto, vaid hoopis kelguga.
Jõudsimegi selle juurde, mis mind arvustades kõige vähem köidab, graafika ja heli. Viimane on täiesti OK, autod mürisevad nagu peabki, kummivilin lukustab kõrvu ning võmmid lobisevad kah midagi kõrva, kui tagaajamine liiga ohtlikuks läheb. Muusikavalik on aga suurepärane, EA valis lugusid artistidelt nagu Uncle Kracker ja Bush.
Graafika põhjustab kerge pettumuse. Taustad on udused, autosid lammutada ei saa, lisaks on tempo aeglasem kui PS2 puhul. Detailid, mida nagu tegelikult vaja polekski, on aga toredad: valguse paistmine läbi puude, peegeldused jne. Oleks võinud nende asemel siiski kasvõi kiirusi parandada.
HP2 on võrreldes eelmiste NFS seeria osadega samm tagasi arcade poole. Eelmine väljalase, Porsche Unleashed, oli rohkem reaalsust püüdev. Seega täiesti korralik loomake, ei liiga hea ega halb. PS2 versioonist on see muidugi kehvem, põhjustades mulle kergelt pettumust, ent samas edestab vabalt kõiki muid arvutile tehtud arcade-rallisid. Loogiline ju kah… kes ikka suudab vastu panna Ferrari rooli istumisele ning võmmidele tagatulede näitamisele. So long, coppers!!
Need for Speed: Hot Pursuit 2
Electronic Arts
Tugi: 1-2 (Internet, LAN, ühe arvuti ees)
Vajalik: PIII-450 (PIII-800), 128 MB RAM, 16 (32) MB 3D-kiirendi, 1,2 GB kõvaketast, Windows 98/Me/2000/XP
Hind: ca 700 kr
