Millest kõnelevad Tallinna võllamäe pättide koljud?

Kesk- ja varauusajal olid võllamäed Eesti alal küllaltki levinud hukkamispaigad, kuid arheoloogiliselt ei ole neid väga põhjalikult uuritud. Kõik, mida võllamägede kohta teame, pärineb kirjalikest allikatest ja üksikutest päästekaevamistest. Materjali lünklikkus ja tänaseni säilinud võllamägede vähesus (kindlad andmed on vaid Tallinna ja Haapsalu hukkamispaikade kohta) ei ole seni uurijates suuremat huvi tekitanud.
Tallinna võllamäelt leitud inimluude uurimise esmased tulemused reedavad aga mõndagi nii 500 aasta taguste karistusviiside kui ka kurikaelte tollase elu kohta.

Esimesed arheoloogilised võllamäe kaevamised toimusid 1932. aastal Haapsalus, kus avastati võllamüürid ja kaks terviklikku luustikku. Järgmised uuringud toimusid alles 1994. aastal, mil Tallinna peamisel võllamäel viidi läbi arheoloogilised päästekaevamised – avastati kivivõlla aluse jäänused, mida kahjuks ei säilitatud, lisaks veel skelette ja rohkelt lõhutud inimluid. Need ongi ainsad kindlalt teadaolevad kesk- ja varauusaegsed võllamäed Eestis. Infot on ka Lihula, Uus-Pärnu, Rakvere ja Viljandi võllaste kohta, kuid nende täpset asukohta pole seni määratud. Arvukalt leidub hukkamispaikadele viitavaid kohanimesid ja rahvapärimust maapiirkondadest, kuid nende seoseid tegelike võllamägedega tuleks lähemalt uurida.