Miks on kõik kehad universumis pidevas liikumises?
Lugeja Tõnu Eevere küsis:
"Kui eeldada Statsionaarses Universumis eetri olemasolu kui mingit absoluutset inertsiaalsüsteemi, siis kas fotomeetriline efekt hakkaks sellises süsteemis/ruumis "paigalolevale kehale" manustama sedavõrd palju koguenergiat, et see nö. "plahvataks", alustades nö. negentroopse keskmena - "uue tähe sündi"? Kas mitte seetöttu polegi kõik kehad Universumis nö. loomulikus liikumises, vältides "paigalolekut absoluutses ruumis"?"
Vastab Enn Saar:
"Kas see fotomeetriline efekt tähendab seda, et mida rohkem valgust mõõdad, seda rohkem seda saab? Kui alustame statsionaarsest universumist, siis pole ka eetriga mingit tegemist, seda pole lihtsalt vaja.
Küsimus on vist katse formuleerida Olbersi paradoks - taevas peaks olema igal pool sama hele kui keskmine taevatäht. Kui oskame universumi nii ehitada, et kiirgus välja ei saa, saame kiirgusfooni, mille intensiivsus on lõpuks määratud kiirgusproduktsiooni efektiivsusega - kogu tähemass ju kiirguseks ei muutu (ainult umbes 0.7% tähe massist).
Ja nii ulbivadki sellises universumis lõpuks ja igavesti tähelaibad kiirgussupis. Supi intensiivsuse määrab täheaine keskmine tihedus kogu ruumala kohta ja kiirgustootmise efektiivsus. Mingit plahvatust ega muud liikumist siit ei tule."
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!