MEENUTUS AASTAST 1991: Vilniuse ülikooli tudengil vedas, oli läinud just veriseks nädalavahetuseks maale

 (3)
Kalmistul mälestatakse meelespealilledega 1991. aastal hukkunuid
Kalmistul mälestatakse meelespealilledega 1991. aastal hukkunuidFoto: T.Vinicko, Leedu Delfi

Delfile ja Eesti Päevalehele saatis oma meenutuse Siiri Rebane, kes 1991. aastal oli vastselt Vilniuse ülikooliks ümbernimetatud kõrgkoolis leedu filoloogiat õppimas. Ärevate sündmuste ajal hoidis ta end aga Vilniusest eemal.

1991. aastal õppisin ma Vilniuse ülikoolis, mis oli just ümber nimetatud. (Endine nimi oli Vilniuse Tööpunalipu Ordeniga Rahvaste Sõpruse Ordeniga Vincas Kapsukase Nimeline Riiklik Ülikool; mõned dokumendid olid veel sellise pitseriga. Küll on hea, et Tartu ülikoolil ordeneid ei olnud; huvitav, miks?)

Erialaks leedu filoloogia, sattusin sinna suunamisega vennasvabariikide kõrgkoolidesse 1990. aastal, mil oli viimane aasta vist, millal selline suunamine võimalik oli, ja kindlalt esimene, kui oli võimalik astuda Vilniuse ülikooli ja Läti ülikooli vastavalt leedu ja läti filoloogiat õppima, teinud eksamid Tartu Ülikooli juures koos eesti filoloogiasse sisseastujatega.

Aga, täielik antikliimaks, otseseid isiklikke mälestusi Vilniuse verisest pühapäevast mul ei ole, sest sel nädalavahetusel olin ma juhuslikult just läinud maale isa Stanislausi juurde. Käisin seal aeg-ajalt nädalalõppudel, seal sai puhata ja abitöid teha, tal oli parasjagu Dotnuva kloostri taastamine käsil. Uudiseid eriti ei jälginud, reedel, juba teel sinna vist kuulsin juhuslikult raadiost, et parlamendi istung on käimas.

Siis, kui kuulsin, et tankid on tänavatel, noh, kuna olin juba kaugel ära - Dotnuva on Kėdainiai lähedal, paarsada kilomeetrit Vilniusest, ei, vähem, sadakond umbes - leidsin, et tankide all oleks minust ikka jube vähe kasu, jäin sinna, kus olin, ja kuulasin ärevalt uudiseid, raadio kaisus öö läbi. Päeval puhastasime keldreid. Kuna Vilnius oli endiselt rahutu, õppetööd ei toimunud, siis vist jäin Dotnuvasse kauemaks kui plaanitud, oma paariks nädalaks. Või oligi see koolivaheaeg? Ei, algne plaan ju oli, et jääda maale ainult nädalalõpuks... Ei mäleta. Kindel, et kui ma poleks ära sõitnud, oleks kindlasti läinud ja vaadanud, mis toimub. Niipalju mäletan raadiouudistest, et Jeltsin tegi ja ütles midagi ja oli pigem meie poolt, ja Vilniuse inimesed olid valmis vastu võtma neid mujalt tulnud inimesi, kellel abi või öömaja vaja, ka ülikooli ühiselamud. Kui lõpuks Vilniusse tagasi jõudsin, oli kõik enamvähem rahulik; või kui ka ei olnud, oli vaja eksamitele keskenduda

Verise pühapäeva ohvrite matustele ei läinud, seal oli kohutav rahvamass niikuinii. Veel mäletan Leedu uudistest sellest ajast, et OMONi sõdur, kes surma sai teletorni piiramisel, oli Pihkvast pärit (või oli terve see väeosa Pihkvast?) ja sai kuuli selga, arvati siis, et omad lasid ta maha, et oleks ette näidata hullude leedulaste ohvriks langenud kangelane.

Ja 1992. aasta augustis olin jälle ära, Poolas, nii et ka Eesti ärevatest sündmustest olin eemal. Kuidagi juhtus nii. Siis polnud üldse kindel, kas on mõtet tagasi minna, järsku panevad piirid kinni; olin täitsa leppimas juba selle mõttega, et tuleb Poola elama jääda või edasi läände minna. Või siis arvestada mõttega, et kui ikka lähen kunagi tagasi koju, siis ei saa enam iialgi välja, ja tegin Poolas kindluse mõttes veel ühe tiiru mööda huvitavamaid kohti ja kloostreid.