Legendaarne kalastuskorüfee meenutab 80ndate püüke: piirivalve korjas jääle minnes passid ära, neljakilosed tursad ja ligi 200 kg siiga oli tavapäev

Viktor Katenev on legendaarne Viljandi kalastuskorüfee, kes ei salli saagi suuremaks jutustamist, vaid hindab kalu pigem kaalu kui silma järgi. Tänu tema pedantselt peetud päevikutele on märkmetena talletatud viis ja pool aastakümmet harrastuslikku kalapüüki Eestis. Sedapuhku saab lugeja huvitava ülevaate tursapüügist Soome lahel ning kunagise siiap
üügi hiilgeaegadest Peipsil.

Ükspäev heliseb mul telefon. Vaatan, kes helistab, ja näen – see ju Kalale! ajakirja uus peatoimetaja Jarko Jaadla! Pärast lühikest vestlust tühjast-­tähjast tegi ta mulle ettepaneku kirjutada lugu harrastuslikust tursapüügist Eesti vetes eelmise sajandi 80-ndatel aastatel. Olen pidanud kalastuspäevikuid alates 1960. aastast ja ka tursapüügiretked on seal samuti oma koha leidnud. Võtan Jarko pakkumise vastu ja jagan oma mälestusi tollest ajast.

Minu esimene tursapüük toimus 15. märtsil 1980. Mul oli hea sõber ja kirglik kalamees Muru Mati, kes töötas Viljandi Kultuurikoolis õppejõuna, ja ta oli tol ajal üks võrdlemisi väheseid kalamehi, kes omas isiklikku autot. Auto oli „maanteemuhk“ ehk Zaporožets. Sellega sai uhatud nii Pärnu lahele kui Peipsile ja forellijõgedele, nüüd siis jõudis järg Hara laheni. Matil elas õde Loksal, kelle abikaasa oli samasugune kalafanatt nagu meiegi, tema kutsuski külla turska sikutama. Telefonitsi saime esimesed näpunäited varustuse kohta, sööt (räim) oli meile õemehe poolt garanteeritud.

Tulime külla juba eelneval õhtul ja säädisime püügi­riistad lahinguvalmis. Üheks riistaks oli tonka, mis koosnes vene metallist spinningust, „Nevski“ rullist, 0,5 mm tamiilist, raskemast tinaplönnist ja kolmest lipsust 0,5 m vahedega, kus otsa seotud suurimad konksud, mis poest saada olid.

Teiseks riistaks oli sikut, milleks oli jupp rooste­vaba terasest toru poolluipu ära saetud otstega ja tina täis valatud. Alumises otsas lipendas kolmik, kuhu käis räimetükk otsa.

15. märtsi hommikul olime piirivalvekordoni värava taga, enne meid oli sinna kogunenud juba mitukümmend merele ihkavat kalameest. Ootasime ja ootasime, lõpuks ilmus välja ohvitser, kes hakkas meid küsitlema ja uurima, kust keegi pärit on. Kui kuulis, et kaks meest on tulnud lausa kahesaja kilomeetri tagant, siis esmane reaktsioon oli selline, et meid ei tohiks siin üleüldse olla, see ju piiritsoon. Väga kurjaks mees siiski ei läinud, korjas kõigilt passid ära, ütles et 17.00 tuleb kaldas tagasi olla, ja tee merele oligi vaba. Jääl liikusime kaldast 2-3 km kaugusele, siis tuli lahtine laevatee ja kaugemale minna ei saanudki ja ka piirivalvurid piirasid püügiks lubatava ala kuuseokstega, nii et ka põhja poole eriti liikuda ei saanud.