Legendaarne GT40 saab järglase
Jõuallikaks on loomulikult V8 mootor, mis sedapuhku on 5.4 liitrine. Sellel on neli klappi silindri kohta, alumiiniumist plokikaaned, sepistatud kolvid ja väntvõll ning kogu kooslusele puhub rõõmsama elu sisse Roots tüüpi supercharger. Mootor toodab 500 hj ja samapalju ft/lbs pöördemomenti. See antakse ratastele läbi RBT kuuekäigulise kasti.
Auto sisemusest ei leia tehnika viimase sõna multimeediat ja teisi tarbetuid mugavusi. GT40 Concept on endiselt läbi ja lõhki sportauto, mehaanilised näidikud räägivad kiirusest ja mootori tööst. Paljuski on GT40 sisu oma eelkäijale sarnane.
Esimene Ford GT tegi oma debüüdi Ameerika ajakirjanike ees 1964 aasta aprillis, kuigi masin oli ehitatud Inglismaal. Tollasel autol oli 4.2 liitrine täisalumiinium V8 mootor ja 4 käiguline Colotti transaxle. Esimesel aastal autod Le Mansi sõidus siiski vastu ei pidanud ning Ford saatis Carroll Shelby võidusõidu programmi juhtima.
Shelby vahetas välja mootori ning tõstis autosse 7 liitrise jõuallika, mis oli vastupidavam ja võimsam ning kuigi ka 1965 oli GT40-le võidutu hooaeg, oli temast GT40 MkII-st saanud juba esiotsa konkurent.
Ford testis seepeale autot pikalt tuuletunnelis ja spetsiaalsel testipingil, mis simuleeris Le Mansi sõitu 48 tunni vältel. 1966 alustas GT40 oma neljaastast domineerimist Le Mansis — sel aastal saavutati kolmikvõit.
1967 võideti taas, kuid juba Ameerikas ehitatud GT40 MkIV-ga. Vajadus auto Dearbornis kokku panna tekkis sellest, et eruooplased ei võtnud Fordi masinat Ameerika autona, vaid eurooplaste poolt Fordi rahadega ehitatud autona. MkIV oli täiesti teine auto, kuna ta oli ehitatud alumiiniumkärgmonokokile ning seal oli kasutusel veel teisigi kosmosetehnoloogiast tulenevaid ideid. GT40 võitis ka 1968 ja 1969 aastal, kuigi FIA kärpis neil aastail mootori kubatuuri 5 liitri peale, kuna Fordi 7 liitrine mootor suutis kõige väiksema kütusekuluga etapid läbida ning lisaks veel võita.
