Lara Croft Tomb Raider: Angel of Darkness
Oli kuidas oli, mängu-Larale tundub olevat kuulsus tõesti pähe löönud. Iseenesest pakub Angel of Darkness küll kõike, mida järjekordselt Tomb Raiderilt oodatakse. Lara hüppab, jookseb, ronib, ujub sama nõtkelt kui enne, pakkudes veelgi rohkem silmailu — nii tehnilist, akrobaatilist kui anatoomilist. Põhitunnuste poolest igati korralik madinaseiklus. Teisiti ei kõlbagi, sest mängustiili sünni (ja võib-olla ka vanade heade hiirekliki-seikluste surma) eest ongi vastutav just Lara Croft.
Süngem, verisem, tõsisem
Taustaloo väljamõtlemisel on liigset originaalsust hoolega välditud ja tulemuseks traditsiooniline indianajonesilik jant kurjade jõudude, võimuahne salaorganisatsiooni ja muistsete mõistatustega. Alguses saabub Lara oma mentori kutsel Prantsusmaale ja satub tunnistajaks tolle mõrvale. Järgneb peadpööritav põgenemine öise Pariisi katustel, mille käigus püütakse õpetada kiiruga põhilisi tegutsemisnippe, ning ekslemine mitmesugustes kaunites, kuid süngetes paikades, et takistada vandeseltslasi valla päästmast iidset deemonit.
Lugu kõlab üsna lamedalt, kuid asja sees suurt ei häiri: ka vanu Indy-filme on ikka mõnus üle vaadata. Vahelduse mõttes tuuakse sisse uus särav tegelane, kummaliste võimetega seikleja Kurtis Trent, kellele kohe hulk austajaid tekkida jõudis. Kokkuvõttes on Angel of Darkness süngem, tõsisem ja verisem kui senised osad, ehkki just parasjagu, et vätida räiget vanusepiirangut ja ostjaskonna kahanemist. Pigem on tulemus varasematest lugudest paremgi. Vaheldust on igatahes omajagu.
Tüdruk, kes tantsib treppidel
Nagu mainitud, on Lara endiselt heas vormis. Suurepäraselt kujutatud ronimis- ning rippumisvõtete kõrval sooritatakse peenemaid trikke nagu kätelseisust hüpe jm. Siit koidab aga suur häda, ja see on tõesti tohutu. Larat on nimelt kohutavalt ebamugav juhtida, hoolimata sellest, et kasutuses on igati tuttav WASD + hiir kombinatsioon.
Lara on korraga nii üle- kui alajuhitud: hiirt liigutades kipub ta vurrkannina keerlema, klahvivajutustele reageerib aga piinava aeglusega, mis mõneski kiiret tegutsemist nõudvas kohas talle elu maksab. Eriti hull on asi treppidel — siin esitab sportlik tütarlaps tihtilugu tantsusamme, mida muidu näeb peamiselt Riverdance’i etendustel. Lohutuseks olgu öeldud, et karjuvalt kohmaka süsteemiga võib pikapeale harjuda, aga pideva salvestamise-laadimiseta kaugele ei jõua.
Tegevuspaigad on seiklustraditsioonide vastaselt üsna avarad ning sind ei suunata pidevalt ainuõigele rajale. Mõnes kohas on eesmärgi saavutamiseks mitu teed, enamasti tuleb aga erinevaid võimalusi proovides õige rada leida. See aitab küll kestvust pikendada, aga mitte alati põnevust hoida. Tõtt-öelda muutub sarnastes ruumides edasi-tagasi kolistamine mõneski paigas kiiresti tüütuks. Sellele vaevlemisele toovad õnneks vaheldust lõigud, kus tegutsetakse aja peale, ehkki, nagu öeldud, juhtimine rikub põnevuse ruttu.
Tulistamismänguna TR6st asja ei ole: paugutamist esineb suhteliselt harva, inimvastased on erakordselt nürimeelsed ja kergesti võidetavad. Monstrumid on kõvemast puust, aga kuna preili Croft suunab relva alati automaatselt sihtmärgile, piirdub tegevus ikkagi peamiselt jooksmise ja hüppamisega. Viimase aja mängudes kohustuslik hiilimisvõimalus on samuti kohal, aga õnneks pole sellel mingit tähtsust. Sama hästi võib pidevalt joostes liikuda ja relvad käiku lasta.
Ilus pilt, vilets kaameratöö
Tomb Raideri suguse kaliibriga kaubamärk ei saa endale loomulikult viletsat graafikat lubada. Angel of Darkness sisaldab rohkesti oivalisi vaateid Pariisi agulitest muistsete katakombide ja moodsate teaduslaboriteni. Tule ja veega seotud paigad näivad eriti efektsed ning Lara liikumine on loomulikult viimseni lihvitud.
Kaamera liikumisega on seevastu sama kehvad lood kui juhtimisega. Aeg-ajalt liigub kujutis hoopis ootamatu nurga alla, mis võib olla küll mõjus vaatepilt, aga teeb kangelanna suunamise veel ebamugavamaks kui juba niigi on. Aeg-ajalt oleks vaja ümbritsevat ruumi vaadelda, aga leppida tuleb sellega, mida kaamera parasjagu pakub, ning teise vaatenurga saamiseks asukohta vahetada.
Et asja veel segasemaks ajada, kogub Lara seikluse käigus ajapikku jõudu juurde, suutes sellevõrra kaugemale hüpata ja raskemaid uksi lahti lüüa. Nii ei tea paraku peaaegu iial, kas hüpe üle järjekordse kuristiku õnnestub või mitte. Siingi aitab pidev salvestamine.
Jutt kiskus kuidagi nutuseks, aga kokkuvõttes on Lara siiski ka seekord omas elemendis. Tõsi küll, Angel of Darkness sobib vaid vää-äga kannatlikele huvilistele.
Märulseiklus
Core Design, kirjastab Eidos
Tugi: 1
PII-500 (1,5 GHz PIII), 128 (256) MB RAM, 300 MB kõvaketast, 4x (8x) CD, 16 (64) MB kiirendi, Windows 98/Me/2000/XP
