Kuidas koerad juues justkui gravitatsiooni trotsivad?
Ajakirja Royal Society Biology Letters avaldatud tulemused paigutavad koerad kassidega samasse vedelikulakkumiskategooriasse. Kummagi liigi esindajad suudavad vedelikke keelega õhku tõsta ning neelavad juues alla lihtsalt vee või muu vedeliku peaaegu vabalt püsti seisva samba, vahendab Discovery News.
Kasside ja koerte vahel on siiski üks oluline erinevus: „Koerad lagastavad rohkem,“ rääkis uurimuse kaasautor Alfred Crompton.
„Erinevalt kassidest, kes reeglina puudutavad vedeliku pinda vaid keeleotsaga, tungib koera keel vedelikku sisse, mistõttu keele tagasitõmbamisel lõugade vahele satub vedelikku ka igale poole ümberringi,“ selgitas Harvardi ülikooli looduslooteaduskonna emeriitprofessor Crompton.
Koos kolleeg Catherine Musinskyga rakendas ta ülikiireid videosalvestisi, kaasa arvatud röntgen-videoülesvõtteid selleks, et jäädvustada kodukoeri joomas puljongit ja piima-baariumikokteili.
Videosalvestise analüüs näitas, et juues kaardub koera keele ots tahapoole selliselt, et moodustub kopataoline vorm. Ehkki osa vedelikku kogutakse „koppa“, jääb suurem osa sellest siiski koera keele pinnale. Vedelik tõuseb sambana üles mööda üles tõmmatava keele pinda. Seejärel surub koer keele oma suu ülaosa sisemiste servade vastu, kuhu vedelik enne allaneelamist kinni jääb.
„See, mis paistab antud juhul gravitatsioonile väljakutse esitavat, on vedelike spetsiifiline kleepuvusomadus, nn pindpinevus,“ rääkis Musinsky.
Uurijad kinnitasid, et vee kleepuvust saab igaüks meist kodustes tingimustes kontrollida. „Asetage peopesa kaussi valatud vee pinnale ja tõstke käsi kiiresti üles,“ selgitas Crompton. „Näete, kuidas vedelik liigub ülespoole.“
„Nii koerte kui kasside lakkumistehnika juures on peamine nipp ülestõstetud vedelikusammas suhu püüda, sulgedes lõuad täpselt õigel hetkel nii, et osa sambast jääb suhu,“ lisas ta. „On tähelepanuväärne, kui palju erilaadseid kujundeid võivad nende loomade keeled moodustada.“
Tehniliselt ei takista suurt miski ka inimestel koertena vett lakkumast, märkis Crompton. „Aga korraliku janu täisjoomine võtaks väga kaua aega,“ möönis ta. „Te võite ajada keele suust välja, teha nõgusaks, asetada vedeliku pinnale ja tõmmata seejärel suhu tagasi, aga kuna keel tõmbub otsekohe jälle sirgeks, pritsub suurem osa vedelikust enne suhujõudmist laiali.“
Mullu käsitles ka Pedro Reisi juhatatud Massachusettsi tehnoloogiainstituudi tsiviil- ja keskkonnatehnika teaduskonna töörühm seda, kuidas loomad vedelikke lakuvad, keskendudes kassidele.
Toonases töös järeldasid Reis ja kolleegid aga, et koerte jaoks on vedeliku „keelelohuga tõstmine“ olulisem kui kassidele. „Ehkki ka koera keel kaardub kaudaalselt lohku (nagu kassidel),“ kirjutasid nad, „tungib see vedelikku sisse ja tõstab lohuga vett, mis täidab koera koonu kõhupoolse osa.“
Seekordne uurimus, mille juures rakendati Reisi abi, kahandab märkimisväärselt lohu abil joomise osatähtsust, rõhutades hoopis selle olulisust, kuidas vedelikud koera keele külge kleepuvad. Olukord muutub vaid siis, kui koer hakkab lakkuma paksu leent või muud vähem vesist substantsi.
„Kui saavutatud on kaerahelbepudru konsistents, liigutavad koerad keelt juba nii, et see tungib toidu alla, mitte nii, et toit kleepuks keeleotsa seljapoolsele küljele,“ selgitas Crompton.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!