Koos kevadega Pärnu jõel vimba püüdmas
Mõte tundus huvitav, aga külmal maapinnal jäätükkide vahel magamine mitte, sestap lükkasime püügi kuu aega edasi aprilli teise poolde, kui jõekaldad jääst vabanenud ja ilmad muidu kah juba soojemad.
26. aprilli õhtupoolikul olin lõpuks Pärnus ja kauaoodatud vimmapüük võis alata.
Luureandmed jõe äärest teatavad, et vimba saadakse Paikuse politseikooli alt ja et kalda pealt on teda parem püüda Tammiste-poolsest kaldast. Seal möödub peavool kaldale lähemalt ja nii on vimb paremini püügiulatuses. Suundumegi Tammiste alla, seal aga selgub, et sobiva püügikoha leidmine pole üldsegi nii lihtne, kui arvata võiks. Jõeäär on autodest umbes ja lõik, mida meil luureinfo põhjal oli plaanis sihtida, on vaatamata esmaspäevasele päevale mehi täis. Kus püüdjaid pole, seal ei saa ka hästi püüda, puud ja kõrge kallas takistavad. Ühe vabama kaldajupi me viimaks ikkagi leiame ja jääme sinna laagrisse.
Mina pole varem teadlikult vimba püüdnud. Märts ja aprill, mis on juttude põhjal vimma jahtimiseks parimad kuud, on tavaliselt kõige magusam forellipüügiaeg ja kulutada sel ajal oma väheseid vabu hetki tonkatamisele on tundunud mulle lihtsalt raiskamisena. Sel aastal aga on veetase veel aprilli keskelgi forellijõgedes jaburalt kõrge — hea tahtmise korral saab küll „otsa vette“, aga tõsist püüki veel teha ei saa — seega võib tonkaga vimmapüüki teha küll. Ilm on viimase peal, päike särab taevas ja tuult pole õieti ollagi — püüa kasvõi t-särgi väel. Peagi on ettevalmistused tehtud ja tonkad jõkke lennutatud.
Esimese kala saan otsa õige pea ja seda välja kerides ergan küllap üsna heledalt, sest olen täiesti kindel, et otsas on mu esimene vimb. Aga on hoopis nurg, üsna suur, kusjuures. Veidi aja pärast sikutab Randel soojenduseks välja teivi ja nii see püük käima läheb.
Tükk aega on saagiks peamiselt särjed ja nurud, siis aga saab Randel üsna lühikese ajaga kaks parajat vimba järjest ja särab nagu keskpäevane päikene. Mõlemad kalad tulevad maaussiga, mille vastu ei tohiks rindeteadete kohaselt ükski endast lugupidav vimb märkimisväärset huvi tunda. Mina pusserdan jätkuvalt sõnnikuussidega, aga need, paganad, on nii rabedad, et kipuvad juba heitmise ajal end konksu otsas ära lõhkuma. Vimmad miskipärast minu pakutava gurmee vastu huvi ei tunne, küll aga saan nurgu, särge ja kiiska, kellele õrn sõnnikuuss näib olevat eriline maius. Osad kiisad on eriti pirakad — peaaegu nagu väikesed kohad. Ka nurud on täitsa kenas mõõdus, aga erilist rõõmu nad ei paku, sest kulinaarselt on minu silmis tegu täiesti väärtusetute tegelastega ja enamuse rõksudest lasen tagasi. Vaid kõige suuremad neist vahetan järgmisel hommikul Randeliga supikalade, kiiskade ja ahvenate vastu. Randelil olevat nimelt üks nipp, kuidas ta nurgu nii kuivatab, et tulemus hea jääb. Mina ei suuda küll uskuda, et saepurust mingi nõidusega midagi muud saab teha kui saepuru, aga Randel lubab mõne mullegi proovimiseks tuua, kui kalad kuivad.
Siis aga ei saa ka Randel enam vimba. Et mina oma esimesel vimmapüügil vimba ei saa, on loogiline ja ootuspärane, aga et ka kogemuste ja traditsioonidega vimmapüüdjad mulle pika puuga ei suuda panna, see ei ole enam ei loogiline ega ootuspärane.
Helistan Indrekule, kes on vimmapüügis kõvemaid käsi minu tutvusrongkonnas (alles eelmisel päeval võttis ta ära 15 kenas mõõdus vimba ja lasi tagasi trobikonna väikeseid) ja uurin, et kas ma midagi äkki valesti ei tee. Selgub, et ei tee. Rakendused on õiged, sööt samuti ja kui kala on kontaktialdis, siis ta ka võtvat. Noh, ilmselt siis täna lihtsalt ei võta. Täiesti tüüpiline — kui spetsiaalselt tuled ja kõik peaks justkui klappima, ei toimu midagi… Üleüldist mittevõtmist näib kinnitavat ka asjaolu, et paadid vahetavad jõe peal üsna sageli kohti ja vimba sikutatakse välja õige harva. Meist allavoolu on paarisajameetrisel lõigul mees mehes kinni, aga ei paista eriti midagi saavat ka nemad.
Mingit muutust kala aktiivsuses ei toimu ka vastu õhtut ja esimesed püüdjad hakkavad jõe äärest lahkuma juba kaheksa paiku. Kui pimeneb, on kallas meie ümber inimtühi. Vaid eemal, nii pool kilomeetrit ülesvoolu, paistab lisaks meie omale veel üks lõke.
Umbes kella kümne paiku õhtul otsustan, et proovin vahelduseks ka kärbsetõuguga. Kärbsetõuk on valge ja peaks pimedas paremini välja paistma, vähemalt teoreetiliselt. Ajan konksudele vägevad tõugupuntrad ja lennutan rakenduse jõkke. Veidi aja pärast on hästi konkreetne võtt ja mõni hetk hiljem kerin kaldale oma esimese vimma. Noh, vähemalt ei jäänud päris nupuks. Poole tunni pärast saan veel ühe, seekord veidi väiksema kui esimene. Mis siis nüüd — kas hakkab tõesti öösel võtma?
„Kaks-kaks,“ õrritan Randelit. „Kuidas sa põlise pärnakana nii tagasihoidlikult esined?“
Siis saab Randel tunni aja jooksul järjestikku kaks vimba ja läheb jälle eest. Siis võtan jälle mina kaks tükki jutti ja tulen järgi. Tundub, et kala on tõepoolest pimeduse saabudes võtma hakanud.
Võtt käib lainetena. Vahepeal ei toimu tükk aega midagi, siis aga löövad kellukesed tantsu mõlemal tonkal korraga. Ehkki ridvad on küllaltki lähestikku, ei jõua ma nende vahel piisavalt kiiresti edasi-tagasi silgata ja enamasti jään sellistel puhkudel mõlemast kalast ilma. Kalu kaotan ka kümmekond meetrit eemal jões asuva astangu tõttu, kuhu takerduvad ja pääsevad otsast mitu kõva vastupunnijat. Paar kala läheb ära otse nina all, ujudes murdunud roogu.
Suurem osa öistest otsajääjatest on siiski nurud, mis on küll valdavalt ilusas mõõdus ja hakkavad püüdjale ka päris korralikult vastu, aga pole ikka need kalad, mille järgi Pärnusse sõidetud sai. Suuremad nurud hoiavad põnevust üleval kuni viimase hetkeni, kuni latikalaadne kõrge keha otsmikulambi valgusvihku jõuab, et siis püüdjat pettumusega valjult kiruma panna. Vahepeal on Randel rakendust välja kerides täiesti kindel, et no nüüd on küll ilus vimb, aga võta näpust — on hoopis nuruduubel, mõlemad kalad nagu parajad taldrikud. Kuni Randel seda duublit välja kerib, ritv vägevasti lookas, kirun mina mõttes oma niru vimmaõnne, sõber aga muigab rahulolevalt. Kui selgub, et tegemist on siiski vaid nurgudega, kirub Randel üsna valjul häälel, mina aga muigan rahulolevalt.
„Nurg on põnev püügikala, lisab meie tonkatamisele küllaga mõnusat vürtsi,“ parafraseerin Vladit. Peamine, et on lõbus ja et külm ei hakka. Teeme vahelduseks teed, sussitame süte peal liha ning lobiseme niisama maast ja ilmast. Öö on õnneks küllaltki soe, pole vaja isegi paksu jopet selga panna.
Kella kolmeks öösel on Randel saanud kätte seitse vimba minu kuue vastu ja ta sätib end magamiskotiga lõkke äärde magama. Mina näitan üles vankumatut jäärapäisust ja otsustan hommikuni ära kannatada. Asi need mõned tunnid vastu pidada — küll pärast kodus jõuab põõnata…
Poole kuueks, kui õues on juba valge, olen saanud veel kaks vimba ja kokku on mul neid nüüd kaheksa. Kõige suurem on igavesti pirakas, silma järgi vähemalt 40 cm pikk. Öö otsa tonkade passimist on aga oma jälje jätnud — pea lõhub valutada, silmad on kissis nagu kirgiisi külavanemal ja reaalsuse tajumine hakkab üleväsimuse tõttu kergelt kiiva kiskuma.
„Kuule, ma hakkan vist lolliks minema,“ ütlen Randelile, kes parajasti lõkkel kohvi keedab. „See tulemasin siin maas liigutas. Ausõna!“
Tunne on selline, et üle kõige maailmas tahaks enam mitte vimba, vaid hoopis tableti Analgini ja peatäie magada. Aga magama pole mõtet enam minna, suur valge juba väljas. Kruusitäis kanget kohvi lööb olemise veidi klaarimaks.
Kui valgeneb, algab tintide kudemine — oleme ju Tindisaarte juures. Kala on mingil hetkel jões nii palju, et tonkapüük muutub täiesti võimatuks, sest vesi lausa keeb valju solina saatel ja ridvaots tantsib kogu aeg tugevalt. Alguses ei saa ma aru, mis jama see on ja üritan võtjaid järjekindlalt otsa haakida, aga et sööt on iga kord puutumata, tekivad kahtlused. Siis jõuab kohale — kalu on jões lihtsalt nii paksult, et nad ujuvad kogu aeg vastu nööri! Selline trall kestab ligi paar tundi ja tonkaga väljakeritud taimed on täis värskelt koetud marjateri. Umbes seitsme paiku, sama äkki, nagu kõik algas, saab pidu läbi ja jõel valitseb taas vaikus. Kui järjest tugevnev tuul välja arvata.
Kella kaheksani kannatame vaprasti ja loodame, et äkki saame veel mõne vimma, siis aga loobume ja pakime kolud kokku. Tegelikult võinuks vabalt juba kuuest jalga lasta, pärast seda on tulnud ainult nurgu ja särge. Minul jääb tulemuseks kaheksa, Randelil seitse vimba. Kaheksa kala elu esimese vimmapüügi kohta, erilisi eelteadmisi omamata — noh, kõige halvem ei ole. Peale meie on jõe ääres veel mõned varajased tonkatajad ning eemal hulbib ka paar paati, aga tulemus on kõigil ühesugune. Hommik on käes ja sellega koos on alanud ka vimma mittevõtmine.
Tonkakellukeste helin püsib visalt kõrvus veel ka siis, kui ma lõpuks unega võideldes koju jõuan, asjad lahtipakkimata nurka viskan ja voodisse kukun.
„Tegelikult oli ju timm kalapüük,“ jõuan veel mõelda. Aga siis ma juba magan.
Lugu ilmus Kalastajas nr 56
www.facebook.com/ajakirikalastaja
Kalastaja — ajakiri päris kalamehele!
