KATKEND PÄEVIKUST JAANUARIS 1991: 4-aastane poeg magab öösiti rahutult ja on hakanud sõda kartma
Teisipäev, 15. jaanuar 1991
Igal hommikul ärkan nüüd tugeva rahutustundega: mis on öö jooksul juhtunud?
Hommik algas minu jaoks loomulikult jälle raadio kuulamisega, toimumas oli üpris põnev etendus: Toompeal, ÜN hoone ees platsil oli suur internatside hulk kisamas, ÜN-s sees aga arutati Venemaa-Eesti lepingu ratifitseerimist. Vahepeal läks asi päris kriitiliseks, kui ei olnud teada, mida see tohutu rahvahulk seal ette võtab. Kas ründab ÜN hoonet ja üritab riigipööret?
Edasi läks lugu nii, et Lebedev oma pundiga tulid ÜN-sse tooma internatside nõudmisi, mis miitingul olevat esitatud. Need on ultimatiivses vormis, 24 tundi aega. Aga üpris kokku kuivanud, võrreldes sellega, mida algul taheti. Algul nõuti ÜN ja Min. Nõukogu laialisaatmist. Selles versioonis aga ei olnud ÜN puudutatudki ja Min. Nõukogus nõuti mõningaid väljavahetamisi. Veel suurem üllatus oli aga, et kui Lebedevi seltskond oli ÜN hoonesse läinud, hajus internatside mass platsilt tasapisi minema. Ei mingeid ekstsesse, mitte midagi. Tõsi, nende miiting oli jõle. Peamiselt vaid suur räuskamine, sõimamine, kisa. Rusikat raputavad vanemad naised ja karvased, tigedad vanamehed plekkhammastega. Kuid nende rünnak näis pöörduvat Eesti ÜN ja valitsuse pealt pigem hoopis vihavalamiseks Jeltsini peale, kes neile vastuvõetamatu kokkuleppe tegi. Ja isegi see viharünnak ei olnud kuigi tugev, sest ka nende endi hulgas oli erimeelsusi. Kui keegi mikrofoni taga kisendas, et Jeltsin on reetur, puhkes vilekoor. Jeltsin on venelastele tegelikult väga suur autoriteet. Ning eilsed saated Leningradi TV pealt pidid paljud venelased mõtlema ja kõhklema panema. Kõige tagurlikumad internatsid nüüd justkui toetaksid Gorbatšovi, aga nad ise ei ole teda kunagi sallinud ja seegi tekitab neis ebakindlust.
Küll oleks kena, kui Venemaal peagi algavad protsessid toimuksid rahulikult ja verevalamiseta! Homme on üle-venemaaline streik Baltikumi toetuseks ja pühapäeval pidid seal olema massilised ja suured miitingud ning meeleavaldused, ka Baltikumi ja demokraatia toetuseks. Ilmselt nende sündmuste teated ehmatasid jõude, kes kavatsevad Baltikumis oma diktatuuri maksma panna.
Õhtupoolikul. Uudistest.
Eesti ÜN Presiidium arutas internatside ultimaatumi. Tehti otsus, et 10 päeva jooksul vaadatakse need pretensioonid läbi. Teatavasti andsid intrid aega 24 tundi. Ja kindlasti ootasid nad tagasilükkamist. Nüüd on tekkinud huvitav olukord: kas intrid hakkavad streikima, mässama ja riiki pöörama vaid seepärast, et asja arutamine pikema aja peale lükati? Pisut vähe nagu põhjust? Otseselt ju kohe tagasi ei lükatud, kuid loomulikult ka ei nõustutud. Küll nad võivad nüüd tigedad olla. Intrid teavad hästi, mis otsus tuleb, kuid nad ei saa midagi teha, sest otsust ei ole ju veel tehtud!
Neljapäev, 17. jaanuar 1991
Täna öösel alustas USA Iraagi vastu sõda. Esimene rünnak olevat kuuldavasti läinud üliedukalt. Mis edasi saab, ei tea.
Täna käisin linnas ja saime tüdruku õpetajaga kokku. Istusime kohvikus ja lobisesime tund aega. Tore oli vestelda. Rääkisime lapse iseloomust, sünnist, haigustest, õpingutest, nende klassist ja paljust muust. Olimegi seni väga vähe rääkinud. Püstijalu ja napilt.
Heidi sünnitab septembris. Selleks ajaks on siit ei tea, millised poliitilised tuuled ja tormid üle käinud. Niisugusel ajal beebit kasvatada on väga raske.
Loomad on väga huvitavad. Nad mõlemad, koer ja kass, otsivad minu seltsi. Väga omapärane tunne on istuda öösel, pärast laste uinumist köögis ning kogeda, et iga liigutuse peale vaatab sind kaks paari teraseid silmi, mille mõlema kohal paar kikk-kõrvu. Ühel väikesed ja mustad, tumedas näos kollased silmad ja nende all pikad vurrud. Teisel kõrvad suuremad ja hallilaigulised ning paar säravpruune silmi musta ja niiske nina kohal. Kahe tumma looma ainitine ja uuriv pilk sooja ja hubase köögi talvise öö vaikuses... See on omapärane elamus. Nendega on hea. Nad on seltsiks ja omavahel saavad nad hästi läbi. If on veel titt, praegu köögitaburetiga täpselt ühekõrgune, kuid temast kasvab suur lambakoer.
Tahaksin osata tulevikku näha...
Reede, 18. jaanuar 1991
Lätis ja Leedus on suhteliselt rahulik, kuid sõjavägi on sees ning barrikaadid püsti. Kardetakse, et sõjavägi võib ründama hakata iga hetk.
Pärsia lahes käib sõda. Iraak ründas Iisraeli. Siin, Eestis on selle kõigega võrreldes üpris rahulik. Mõned vene tehased streigivad, ÜN-s teevad aga eilsest peale näljastreiki Lebedev ja Putinov, paadunud internatsid.
Gorbatšov asus Balti riikidega läbirääkimisi pidama. Milles need seisnevad, veel ei tea. Eile tuli Leningradi TV-st taas objektiivseid materjale ja videovõtteid Leedus toimuvast. Seevastu aga oli külmaks dušiks ühe Leningradi reporteri saade, mis andis Leedust nii julmalt väänatud ja võltsitud pildi, et vihastas hingepõhjani. See oli üles ehitatud emotsioonidele ja teostatud kahjuks väga hästi. Seal jõuti koguni niisuguste väideteni, et kõik need Leedu ohvrid on tegelikult pettus ja surnukuuridest kohale toodud, südameatakkidesse ja liiklusõnnetustesse surnud inimesed, keda terroriohvritena esitati. See oli hämmastav alatus – seda enam, et samal päeval mattis Leedu rahvas oma tapetuid.
Eile aga olid Leningradi TV-s paar leedulast, kes näitasid halastamatult avameelseid videokaadreid, mis Leedus filmitud. Ilma mingi varjamiseta näidati seal moonutatud laipu, kel kuulijäljed kehadel.
Poiss magab öösiti rahutult ja on hakanud sõda kartma. Vaevalt nelja-aastane täpselt teab, mis on sõda, kuid ta teab, et see on halb ja jube ning et siis võib surma saada. Ta teab, mis on surm, sest käis Anne matusel ja ütleb mulle nüüd tihti: "Tädi Anne suri ära". Poisil on küll oma lohutusargument ka. Ta ütleb: "Sõda ei tule meile, sest If hammustab sõda". See lohutab teda pisut, kuid mitte täiesti. Laps on öiste hirmude vanuses. Mul on hästi meeles mu oma hirmude aeg väiksena. Ma kartsin nõida, tulekahju ja hunti. Sõda kartsin ka, aga mitte nii väga, sest ma ei teadnud eriti, mis sõda on. Olgugi, et TV-st tuli tol ajal väga palju vene sõjafilme. Mul oli väga naiivne kujutlus sõjast. Aga pojasse on nakatunud hirm, mis oli minus selle nädala esimesel poolel. Ma ei taha, et lapse psüühika kannataks, olen mures ja püüan teda rahustada nii palju kui suudan.
*
Kui 15. sajandil kestis Rooside sõda 30 aastat, siis nüüd, nagu paistab, kestavad sõjad vaid mõned päevad. Kui varem, isegi II Maailmasõjas tapeti ohtralt tsiviilelanikke, sh naisi ja lapsi, siis nüüd rünnatakse vaid sõjalisi objekte. Sõja tulemus ei olene enam sõdurite hulgast. USA õhujõud on heitnud alla tuhandeid tonne lõhkeainet ja väidetavalt on tabamistäpsus meetrites, st teiste objektide vahelt nopitakse üks sihtmärk ära nii, et ümbritsevad ehitised püsti jäävad. Kas tulevikus on sõjad täiesti inimohvriteta? Kas tulevikus on üldse sõdu?
Mõtlen praegu, et kui neid ridu peaks kunagi lugema mu lapselaps, küll ta võiks naerda. Sest ajad muutuvad kiiresti ja see, mis praegu on uus, on sel ajal juba vanaaegne. Põnev oleks muidugi teada, mismoodi on lood umbes nii 40 aasta pärast.
Loodetavasti Pärsia lahe sõda lähematel päevadel lõpeb ja maailm saab mahti põhjalikumalt oma pilgud Baltikumi poole pöörata. Hussein on praeguseks praktiliselt kaotanud. Ka N. Liidus toimuvad protsessid on hiljem muidugi hulga selgemad. Praegugi hakkab järjest enam ilmnema, milles siis on tegelikult asi. Näib, et NL sõjaväe ettevõtmiste tegelikuks ajuks on KGB ladviku šovinistlikum osa. Leedu jõhkrate sündmuste eestvedajaks ei ole minu meelest Gorbatšov, see ei ole lihtsalt tema stiil. Aga ka tema on muidugi huvitatud sellest, et NL ei laguneks. Niipea kui see juhtub, jääb tema oma poliitilisest staatusest ilma. Võib arvata, et tema siiski ei oleks asja vereni viinud. Ta on näidanud end kombineeriva poliitikuna, mõtleva diplomaadina, kelle käekirjaks nii must töö ei ole.
Esmaspäev, 21. jaanuar 1991
Eile õhtul ründasid mustad baretid Läti Siseministeeriumi hoonet. Eriti barbaarselt ja mõttetult. Viis surnut ja palju haavatuid. Gorbatšov, Bugo ja Jazov kinnitavad jällegi kõik, et nemad ei tea sest mustade barettide rünnakust midagi.
Eile öösel toimus Tallinnas üheaegselt kaks plahvatust. Õnneks inimesi surma ei saanud. Need toimusid Dvigateli ühiselamu juures ning TKÜN-i staabi juures. On selge, et tegu oli provokatsiooniga: kas nüüd on internatsidel põhjust sõjaväge appi kutsuda?
Heidi laenas mulle Jeltsini raamatu. Lugesin selle otsekohe läbi. See on praegu kuuldavasti paljudes riikides bestseller. Ta on tõepoolest muljetavaldavalt tugev isik, kes ei tagane ega alistu. Ma ei imesta, et ta tekitab Gorbatšovile väga tõsiseid probleeme.
Välisagentuurid peavad praegu kaheks suurimaks kriisikoldeks maailmas Kuveiti/Iraaki ja Baltikumi. Mis puutub Baltikumi, siis on see küll nii, kuid suures osas ikkagi näiliselt. Sest tegelik probleem ja ka lahendus ei asu siin, vaid Moskvas. N. Liidu poliitiline ladvik on tõsises kriisis. Ei ole teada, kaua see kestab ja kui rängaks, ohvriterohkeks või hulluks asjad lähevad enne kui suured muutused tulevad ja midagi paremaks hakkab minema. See on agoonia ning ilmselgelt on mingid põhjalikud murrangud ees. Täna öösel nägin unes, et sõjaväediktatuur oli võimule tulnud ning inimesi tapeti ja saadeti massiliselt Siberisse. Nägin, et ka minule tuldi järele. Kui palju peaks optimismi andma see teadmine, et enam ei ole sureval N. Liidul sellist jõudu, mis oli Stalini ajal? Suur Venemaa nälgib. Sellel pinnal terror kaua ei ela. Üleüldse tundub toimuv mitte eriti juhitav ja kuidagi kaootiline. Võtta ära Vilniuse telemaja ja jätta Kaunase oma tööle?
Paistab nii, et praegusel NL poliitilisel ladvikul puudub tegelik jõud. Gorbatšovi omaduseks on olnud justkui poolikud lahendused. Teha perestroika ja jätta see pooleli. Teha glasnost ja üritada rahvast siiski suukorvistada. Tal puudub ideoloogia, kuid vene rahvas vajab ideoloogiat, nagu õhku, olgu see nii ulmeline kuitahes. Mida lennukam ja paatoslikum, seda parem. Näib, et just glasnost rikkus kogu asja ära ja laskis vaimu pudelist välja. Nüüd juba pöördumatult.
Balti riikidest on Eestis kõige rahulikum. Siin ei ole mingeid sõjaväeaktsioone, ei ole tapetuid ega haavatuid. Ilmselt põhjusi on mitu, üks neist see, et Eesti on kõige pisem ja rahvaarv kõige väiksem. Eestiga on küllap vist kõige kergem toime tulla, seepärast võetigi Leedu ja Läti enne ette. Teiseks on eestlased rahulikumad ja, nagu ma olen kuulnud, on Eesti Gorbatšovile (seetõttu?) sümpaatsem? Kolmandaks on olemas Eesti ja Vene Föderatsiooni kokkulepe, st. leping Jeltsiniga. Selles võib olla Jeltsini varjatud ähvardust vene tagurlastele - Eestit mitte puutuda. See on, muide, üliväga ka Jeltsini enda huvides.
*
Rüütel kohtus täna Moskvas nii Gorbatšovi kui Jazoviga ja mõlemad kinnitasid talle, et Eestis mingeid sõjaväelisi sekkumisi ega verevalamisi ei tule. Irooniline küll, kust nad seda teavad: nemad on ju iga kord olnud süütus, suures teadmatuses kui midagi halba on tehtud ja toimunud.
Täna toimub Venemaa ÜN konverents Jeltsini eesistumisel. Võimalik, et seetõttu oligi Gorbatšov täna Rüütli vastu oma lubamistega nii lahke. Et Jeltsin on Gorbatšovi vastu nii leppimatu, see on ka meie huvides.
Pühapäeval oli Moskvas massimeeleavaldus, kus oli koos üle poole miljoni inimese. See toimus Jeltsini initsiatiivil ja toetuseks Baltikumile. Võimalik, et eileõhtused Riia sündmused oli reaktsioon sellele meeleavaldusele.
Mustad baretid lahkusid Riia Siseministeeriumi hoonest ca 5 tundi pärast selle vallutamist. Käisid kuuldused, et mustad baretid kutsuvad sõjaväge endale appi. Sõjavägi oli lubanud neid abistada, juhul kui vaestele mustadele barettidele Riia tsiviilelanike poolt liiga tehakse. Võiks arvata, et tegu on õrnade lilleneiude, mitte eriväljaõppe saanud ja hambuni relvastatud eliitüksusega. Mis tegelikult toimus, pole teada, sõjavägi igatahes platsi ei ilmunud. Ehk nemadki leidsid, et seekord ei suudaks isegi Nazarov teha terrorirühmast vaeseid kannatajaid.
Poliitika, poliitika, poliitika... Ja niimoodi iga päev. Õhtud on, nagu hullumeelne kuradiratas. TV ja raadio korraga ja vaheldumisi. Omaenda eluks ja tegemisteks kuigivõrd enam aega ja mõttejõudu ei jää, sest kõigis elab suur ja vaevav küsimus: mis saab edasi? Kas Eesti saab lõpuks ometi vabaks?!
Eesti internatsid teevad kõik, mis võimalik, et kogu siinset vene elanikkonda eestlaste vastu üles ässitada. Ja venelasi on siin ligi pool rahvastikust... Samas veider: olen märganud, et siinsetele venelastele hakkab eestlaste rahulik loomus mingil moel külge, sõltuvalt sellest, kaua nad siin on elanud. Olen kuulnud, et mõned neist on seda isegi nentinud. Märkimisväärseid tulemusi internatsidel ei ole olnud. Suure vaevaga ja vene julgeoleku abiga korjasid nad selle kamba kokku, kellega oma miitingut tegid.
Muu maailm reageerib Läti sündmustele üpris loiult. Võibolla on üldisem tähelepanu koondunud Iraagile ja ka Venemaale enesele.
Mälestused jätkuvad, järgmine katkend juba homme!
---
Saada meile oma lugu ja mälestus sellest, milline on Sinu ja Sinu perekonna ning sõprade lugu aastal 1991, mil dessantväelased panid meid kõiki Baltikumis hinge kinni hoidma?
Saada oma lugu ja mälestus aadressile ester.vaitmaa@delfi.ee.
Projekt "25 aastat tagasi" viib meid taasiseseisvumise juubeliaastal Delfis ja Eesti Päevalehes kogu aasta jooksul tagasi sündmuste juurde, mis olid olulised meie vabanemisloos.
