ETTEVALMISTUSED. Enamik karbipüüdjaid kasutab markerõnge. See on tina ja korgiga varustatud õng, mida lohistad mööda põhja ja tunnetad läbi ridva põhjakonarusi ja põhja konsistentsi: muda, kruus, liiv. Sellega saad ka sügavuse ära mõõta. Lased pealiini järele ja markerkork tõuseb pinnale.
Kammid läbi nii palju veekogu, kui vaja on, kas või pool järve, et leida põhjast mõni reljeefi muutus – konarus, madaliku rant vms. Sügavuse muutus on võtu eeldus, kuid on ka veekogusid, kus pole põhjas mitte mingisugust muutust. Viskad rakenduse keset järve ja kala võtab. Aga on veekogusid, kus pead viima kahe meetri täpsusega õnge sisse.

Algajal ei maksaks hüpata ühelt veekogult teisele kuulujuttude järgi, et seal või teisal on kõvasti karpi. Ei ole nii, et kolm tundi istun, kala ei ole, lähen mujale. Võta ette terve suvi ja õpi tundma üht veekogu. Kui kala näitab ennast, aga õnge ei võtnud, siis tuleb teha järeldusi. Äkki oli ilm kehv, sellepärast ei võtnud. Või oli koht vale – järgmine kord viid ühe õnge teise kohta. Pead kompima veekogu ja püüdmas käima, see on hästi tuim töö. Aga kui lõpuks veekogu tunned, siis on ka püük edukas.

KALALKÄIGU KESTUS. Reeglina on mõistlik karpi püüdma minna vähemalt kaheks ööpäevaks. Hea oleks, kui kolmeks-neljaks. Kui veekogu tunned, siis võid muidugi minna ka üheks hommikupoolikuks. Aeg on paraku karbipüügi juures määrav faktor.

Selle paari ööpäeva peale võid saada 0 kuni 20 võttu. Tõsi, 20 on nii harv, et seda juhtub Eesti tingimustes kord kolme aasta jooksul.

Loe järjeloo II osa täispikkuses siit.