Kalade maitsmismeelest ja maitse-eelistustest I
Kas teadsite, et erinevalt kõigist teistest selgroogsetest tunnetavad kalad toidu maitset ka väljaspool suud paiknevate sensorrakkudega? Kalade maitsmismeelest ja sellest, mis neile maitseb, kirjutab kalateadlane Arvo Tuvikene.
Kalade maitsmismeel täidab tähtsat ülesannet toidu leidmisel, aga eriti just toidu söömiskõlblikuks tunnistamisel. Kalad tunnevad maitset nn maitsmispungadega, milles asuvad tundlikud retseptorrakud. Maitsepungade hulk on kaladel oluliselt suurem kui ükskõik millisel teisel selgroogsel. Näiteks mõnel sägaliigil võib neid olla üle 700 000, mida on omakorda ligi 100 korda rohkem kui täiskasvanud inimese suus.
Kui kõik teised selgroogsed (kahepaiksed, roomajad, linnud ja imetajad) tunnevad toidu maitset ainult keelel ja suulael olevate maitsesensoritega, siis kalad tunnetavad toidu maitset lisaks ka väljaspool suud paiknevate sensorrakkudega. Kaladel leidub maitsmisretseptoreid üle kogu keha: suuõõnes, neelus, söögitorul, lõpustel, aga ka huultel, poisetel, nahal ja isegi uimedel. Peale kalade on selgroogsete hulgas teadaolevalt ainult konnadel ja vesilikel maitsmisretseptorid ka väljaspool suud – peanahal – ja sedagi vaid varajastes arengustaadiumides. Samas, selgrootutel, näiteks putukatel, asuvad maitsmisretseptoreid reeglina kogu kehal.
KALADE TOITUMISSTRATEEGIAD. Maitsmispungade tihedus kala erinevates kehapiirkondades oleneb kalaliigist ning on seotud kala toitumisstrateegiaga. Näiteks mitmetel karpkalalastel ulatub maitsmispungade hulk suulaes 300–400 mm2 kohta ja latika suus isegi kuni 800-ni mm2 kohta, samal ajal kui mujal kala kehal on maitsmispungade tihedus palju väiksem. Vees hõljuvast planktonist toituvatel karpkalalastel on väljaspool suud paiknevate maitsepungade hulk palju väiksem kui põhjast toitu otsivatel karpkalalastel. Suuväliste maitsmispungade arv ja tihedus ongi eriti suur põhja lähedal ja hägusas vees toituvatel kaladel, kus nägemine on raskendatud. Näiteks lõhilaste suus on oluliselt vähem maitsepungi – hammaste ümber on loendatud neid vaid 30–35 tükki mm2 kohta ja kokku on suus ainult 3000–4000 maitsmispunga. Mõnel kalal võib olla päris palju maitsmispungasid lõpustel, näiteks võldasel on neid seal ligi 12 500. Reeglina on merekalade lõpustel vähem maitsmispungi kui mageveekalade lõpustel, sest merekalade lõpustel on täita teine tähtis ülesanne – saada keha lahti liigsetest sooladest.
Tüüpiline maitsmispung on pirnikujuline moodustis, mille sees paiknevad piklikud maitsmisrakud. Maitsepung avaneb väliskeskkonda poori kaudu, mille ava läbimõõt on vahemikus 2–20 µm. Maitsmisrakkude arv maitsepungas on kalaliigiti erinev, vahemikus 5–70. Maitset tundvad retseptorrakud uuenevad pidevalt ja nende eluiga sõltub temperatuurist: 15°C juures uuenevad sensorrakud iga 40 päeva järel, 30°C juures aga juba 12 päeva järel. Sensorrakkude regulaarne uuenemine tagab maitsmismeele säilimise ka juhul, kui rakud mingil põhjusel, näiteks mõne raskemetalli (vask, elavhõbe või muu) mõju tõttu, on kahjustatud.
Sageli põlgavad kalad toidu ära isegi siis, kui nad on seda korduvalt suus hoidnud. Selline käitumine näitab seda, et isegi kui teised meeled, nagu haistmine, nägemine, kuulmine, suuväline maitsmismeel ja küljejoon, on objekti söödavaks tunnistanud, on suusisene maitsmismeel see, mis annab lõpliku hinnangu toidu söögikõlblikkuse kohta. Samas on suuväliste maitsepungade tundlikkus enamasti 10 korda suurem kui suus olevatel, just kaugemate toiduobjektide leidmise mõttes, ja nende poolt äratuntavate ainete spekter on palju laiem. Samuti areneb kalamaimul suuväline maitsmismeel suus olevast palju varem välja. Mõned sägaliigid on välise maitsmismeele kaudu võimelised tajuma toidu maitset isegi mitme meetri kauguselt.
