Sellise masina tellimuse oli USA valitsus andnud autotootjatele juba 1939. aastal ja rõhutanud sealjuures, et USA armee vajab sõja korral suurendatud läbivusega mahukat ja töökindlat autot. Sõjaväe tellimustele orienteeritud väikefirma American Bantam Car Company töötas maasturi välja, aga Ford ja Willys tegid omaltpoolt Bantami autol baseeruvad versioonid. Willys oli lubatust raskem, tänu oma suuremale mootorile, kuid see eest võimsam. Just mootor saigi Willyse versiooni puhul otsustavaks, kuna pöördemoment oli sel “Go Devil” mootoril 143 Nm, Fordi 115 vastu.

Kuna Bantami tootmismahud ei olnud piisavad ja firma rahaline seis oli samuti kahtlane, otsustati Willyse kasuks. Kuna sõjaväel läks neid autosid kohe väga palju vaja, andis Willys ka Fordile võimaluse samat autot toota.

USA valitsuse üks tingimusi autole oli tema väike kaal. Esialgu loodeti saada ta 600 kilone, kuid see oli siiski ebareaalne ning lõpuks kaalus ta 960 kg. Peamiseks eesmärgiks kaalu vähesuse juures oli võimalus autosid lennukitega transportida.

Jeep Willys oli neljarattaveoline. Auto massilist tootmist alustati pärast seda, kui USA oli astunud sõtta Jaapaniga. Üldse saadeti II maailmasõja aastatel USA ja tema liitlaste armeedele üle 600.000 Willys tüüpi auto.

GP-st kujunes Ameerika sõjasümbol ning sõdurid hakkasid teda dþiibiks kutsuma, tulenevalt tema markeeringust. Sealt võttis Willys peale sõda ka maasturile margi nime, mis on säilinud tänapäevani — Jeep.