Peale sai mindud juba enne päikesetõusu, jää oli sile kui peegel ja ka veidi hirmutav, kuna kohati tundus nagu kõnniks jeesukesena mööda vett ;)

Sai mindud oma jahimaadele, kus ka suvel paadist püügil miskit otsa tuli. Puurisin palju mulke ja katsetasin mitmeid erinevaid peibutisi, kogu värvivalik sai ära peenestatud, aga kala ma sealt ei leidnud.

Ixa kena ahevnaga

Ja siis helises telefon ja kamraad Andrei andis teada, et tabas paar kena, kuni kilost ahvenapätsi. Krt, kuskil ikka järves kala sööb ja veel korralikud, kuid kahjuks oli juba pealelõunane aeg ning leppisime kokku, et läheme järgmisel hommikul koos asja uurima.

Uuel päeval kindla sammuga platsile astudes hoidsin hinge kinni, et ühtki niiöelda konkurenti meil ees ei oleks. Mulgud sisse puuritud ja sikuskad alla lastud, ei läinudki palju aega mööda, kui juba oli esimene pätsike otsas, siis teine ning mõni mulk hiljem ka kolmas ja neljas. Siis aga viskas taevasse ereda päikese ja võtt oli nagu noaga lõigatud. Sai jällegi puuritud ja otsitud ning kõiksugu värve katsetatud, aga võttu selles kohas enam ei olnud.

Saak

Lahkusime järgmisele oletatavale kalakohale, kus saime õnneks mõne veel õngeotsa. Päev hakkas vaikselt juba õhtusse saama ja päikegi vaikselt loojuma, kui otsustasin uuesti minna hommikuste pätside koha peale ja etteruttavalt mainin ära, et panin kümnesse.

Viljandi kalamees

Loe blogi täispikkuses siit.