13. jaanuaril 1991 kuulevad 12-aastane Indrek ja tema 13-aastane tädipoeg Alar raadiost ärevaid sõnumeid Vilniuse kohta: Nõukogude sõjaväe tankid on Leedus. Poistesse ei jäta see küsimustki ja esimese bussiga põrutati Vilniuse poole. Koju jääb neist vaid Indreku sinine aknoolipudel, mille on nad kogutud 15-kopikaliste kätte saamiseks lõhki lõiganud, ja kiri vanematele: „Läksime Vilniusesse. Ärge muretsege.“ Luba küsima hakata pole mõtet, sest tõenäoliselt seda ei oleks saanud.

„Polnud küsimustki, kas läheme, muidugi läheme. Isamaalised meelolud kestsid juba mitu aastat. Tuli lihtsalt minna, Eesti oli ju samas paadis. Pigem arutlesime selle üle, kuidas bussipileti jaoks 16 rubla kokku saada ja kodust nii ära minna, et ema ei näeks,“ naerab Alar tagantjärele.

Sellest, kuidas poiste seiklus lõppes, loe homsest Eesti Päevalehest!