Ka on suve lõpul ja sügise alul jões oluliselt mugavam liikuda kui kaldal kõrkjapadrikus ragistada ning kopraaukude eest hoiduda.

Parimaid tulemusi annab see püügiviis minu kogemuste põhjal oktoobris, ent suurima eelise kaldalt püüdja ees saab kahlaja augustis ja septembris, mil roog veel kõva ning taimekasv jões haripunktis. Lisaks kalapüügile annab päev otsa jões kahlamist arvestatava füüsilise koormuse.

Mina kalastan kahlates peamiselt Pärnu jõe ülemkeskjooksul Säreverest Raeni, kus põnevat avastamist küllaga. Sel ligi paarikümne kilomeetri pikkusel lõigul jõgi valdavalt kõva põhjaga ning paiguti pikalt kärestikuline, seetõttu on jões liikuda oluliselt lihtsam kui mööda kallast ragistada. Suveks kasvab Pärnu jõe ülemkeskjooks üsna roogu, mis muudab kaldalt spinninguga kalapüügi keeruliseks.

Varustus
Jões vabalt liikumiseks on eelkõige vajalikud korralikud kahlamispüksid. Ise kasutan kergeid ja hingavaid lendõngitsejate pükse, kuid sobilikud on ka neopreen- või kummipüksid. Kuna enamik aega ollakse vees, on lisaks kahlamispükstele vajalik ka korralik pikk aluspesu, sügise poole kindlasti ka fliispüksid. Oktoobris järsult jahenev ning novembris juba üsna jäiseks muutuv vesi nalja ei mõista — tundide viisi külma alakehakompressi võib mõjuda ka tugevaimale tervisele hävitavalt.

Hea, kui kahlamisvarustuse hulka kuulub ka lühikese lõikega vest, kus on mugav hoida lante, näpitsaid jms. Hädapärast sobib ka pikem vest, ent siis peab arvestama sellega, et sügavamas paigas jõge forsseerides tuleb see kätega üles kergitada, vastasel korral saavad märjaks kõik taskutes olevad asjad.

Kahlamispüügiks sobib hästi 2,1–2,4 meetri pikkune ritv. Pikem ei ole enamasti otstarbekas, sest oluline pole niivõrd viskepikkus, vaid heidete sooritamise täpsus. Tamiilist sobib 0,25–0,30 mm läbimõõduga monofiil või peenem nöör, sõltuvalt landitüübist on soovitav kasutada ka trossi või paarikümne sentimeetri pikkust 0,4–0,5 mm-sest fluorsüsiniktamiilist vahejätku. Lantide põhjajäämist kahlates karta pole vaja, kuna neile saab praktiliselt igale poole järgi minna, küll aga tuleb sageli ette nende otsast hammustamist. Madalas vees ründab haug üsna tihti landist mööda ning trossi puudumisel lõikab hammastega pealiini läbi. Niisuguseid jõmakaid hauge, kes korraliku 0,25 tamiili jõuga puruks suudavad tõmmata, trehvab kahlamispüügil jões väga harva.

Lantidest on minu ülekaalukateks lemmikuteks pöörlevad ning pöörlevate kombinatsioonid kummikalaga. Viimane on hea selleks, et takistab landil liialt kiiresti põhja vajumist ning ühtlasi vähendab pöörleva landiga püügil tamiili sisse tekkivaid keerde. Ka lisab kummikala landile pikkust ning see võimaldab vahel püüda ka ilma trossita — haug haarab enamasti kummikala ning hammastega tamiilini ei ulatu.

Pöörlevate lantide kõrval sobivad ka kerged plekklandid, mida on võimalik pinna lähedalt kerida. Normaalselt töötavad ühe konksuga rohulandid (näiteks Rapala Minnow Spoon) ning popperid (ujuvad landid, mida keritakse nõksutades mööda veepinda), mis töötavad eriti hästi suvel ja varasügisel, kui haug on veel taimedes. Popperitega kalastamine annab õigel ajal ja õiges kohas väga häid tulemusi ning püük on ülimalt atraktiivne.

Silikoonvõdikud leiavad minu poolt kahlamispüügil kasutamist suhteliselt harva, kuna vajuvad liiga kiiresti ning korjavad madalas vees ülemäära tihti taimi külge.

Abivahenditest muudab elu lihtsamaks lühikese varrega kummipaela abil seljale kinnituv kahv. Selle kasulikkus võib tunduda esmapilgul kaheldav, ent kõhust saadik vees olles on ülimalt mugav, kui ei pea lanti vabastades kopsakamat elukat pidevalt jõuga käes hoidma ning muretsema, mis juhtub, kui kala end lahti rapsab.

Head abilised on polaroidprillid. Nendega ei näe haugipüügil mitte niivõrd kala, kui põhja iseloomu — kive ja kivitaguseid, põhjas vedelevaid ronte jms. Pikkade otstega näpitsad on tarvilikud lanti kala suust vabastades. Püügile lisab mugavust ka üleõla kott püütud kalade tarvis — saagi seljakotti või vesti seljataskusse panemiseks on iga haugi pärast äärmiselt tüütu ja sageli ka väga vaevaline kaldale rünnata, eriti siis, kui mõlemal pool kõrgub roosein.

Taktika
Püük toimub reeglina vastuvoolu liikudes, kuna allavoolu ajaksime põhjamuda jmt sodi lendu ning vool kannaks selle otse püügitsooni. Kahlamispüügi iseärasuseks on see, et kalad lasevad püüdja suhteliselt lähedale, enne kui põgenevad. Harvad pole juhused, kui võtt toimub napilt paari meetri kaugusel püüdjast. Sellegipoolest tuleks liikuda võimalikult vaikselt ning ülemäärast solinat tegemata.

Nagu eespool öeldud, ei ole põhirõhk mitte heitepikkusel, vaid -täpsusel. Sageli polegi võimalik sooritada pikemaid heiteid kui 8–10 meetrit (suuremaid rohuvabu alasid on lihtsalt raske leida), ent nagu näitab praktika, on sellise pikkusega heited kala saamiseks täiesti piisavad.
Kala otsimisest. Oluline on jõe n-ö lugemine ning landi toimetamine täpselt õigesse kohta. Näiteks pole harvad juhused, kui keset ühtlast roopadrikut avaneb ca 2x3 meetri suurune vaba veega auk, mis annab mitu kala.

Läbi tuleks kammida keset roomassiivi olevad vaba veega augud, roovaheliste voolukanalite sügavamad servad, põõsaalused, osavoolude ühinemiskohad, veealused kivitagused jms.

Mõned tähelepanekud, kust kala otsida:
1) keset ühtlast madalat lõiku asuvad pisutki suurema sügavusega kohad;
2) pikalt madalate lõikude vahelised sügavama veega augud, kus mitu suuremat voolu kokku saab;
3) väiksemate osavoolude kokkusaamise kohad;
4) täielikult rohtunud või roostunud lõigu keskel olevad sügavamad, taimedeta augud;
5) keset kärestikku olevad sügavamad kivitagused;
6) sügavamad põõsaalused ühtlaselt kiire vooluga lõigu ääres;
7) rookanalite peavoolu äärsed sügavamad alad.

Madalama veega lõikudes on kala reeglina julgem vihmaga või siis, kui hakkab hämarduma. Sageli on nii, et haug tuleb küll landile järgi ja naksab seda, ent otsa ei jää — ja nii mitu korda järjest. Sellisel juhul aitab peaaegu alati landi vahetamine kas vilkama või aeglasema mänguga landi vastu. Mõnikord töötab üks, mõnikord teine.

Korduvate käimistega kujunevad välja omad kindlad kohad — kivi- ja põõsatagused, rohututtide esised jms, mis praktiliselt kunagi kalata ei jäta.

Kokkuvõte
Kahlamispüügil jões tabatavad haugid ei ole reeglina väga suured — harva ulatub nende kaal üle 2 kilo. Lisaks haugile trehvab sekka ka turba, ahvenat ja forelli. Ehkki kalad pole enamasti suured (nojah — 40–50 cm pikkune forell on kena saak küll, aga kui sageli seda „haugimaal“ ikka juhtub — märksa tavalisem on sama suurte haugide tabamine), on püügiprotsess ülimalt põnev — roostikus hiilimine meenutab sageli rohkem jahti, ka on madalas vees vahva vaadata, kuidas haug nagu torpeedo landi poole sööstab, veejutt taga. Just see visuaalne moment lisab püügile küllaga mõnusat vürtsi.

Kõigele lisaks avastad vahetult jões liikudes vahvaid kohti, mille olemasolust varem aimugi polnud (astanguääred, sügavad kivitagused, sügavama veega augud keset madalaid lõike jms), teisalt aga võib nii mõnigi kaldalt superahvatlevana tunduv paik osutuda lähemal vaatlusel suhteliselt mõttetuks. Suureks kahlamispüügiga kaasnevaks plussiks ongi jõe tundmaõppimine — mõni sügisel kahlates avastatud sügavam auk võib esimese jääga anda vahva ahvenasaagi.

Lugu ilmus Kalastajas nr 41
www.facebook.com/ajakirikalastaja
Kalastaja — ajakiri päris kalamehele!