Haugi toitumisest

 (9)
Haugi toitumisest
Foto: Martin Vallimäe

Tahtmine kirjutada haugi toitumisest tekkis mul siis, kui olin mõned aastad tagasi Kalastajast lugenud, kui halvasti vahel haugi suhtutakse ja kui inetult temaga ümber käiakse, kui ta forellijõest tabatakse. Kahjuks ei suutnud ma hiljem seda artiklit enam üles leida. Mäletan vaid, et üks asi, mida haugile ette heideti, oli see, et ta sööb forelle. No keda ta ikka peaks sööma, kui jõest muud võtta pole...

Haug on Eesti sisevetes kõige levinum kalaliik, teda on leitud rohkem kui 90% uuritud järvedest. Jõgedest eelistab ta neid, mis on mõõduka voolukiirusega, kuid esineb vahel ka kiirevoolulistes lõikudes. Haugile meeldivad veekogud, mis on taimestikurikkad ja rohke taimestikuga kohtadesse ta enamasti ka hoidub. Taimestikku on kõige rohkem kaldavööndis (korrektsuse mõttes peame suuremate veekogude — mere ja suurjärvede — puhul ütlema rannavööndis). Jõgedes puudub haug ainult väga külmaveelistes ja veevaestes jõelõikudes. Rannikumeres on haugi kõikjal.
Haug eelistab paraja temperatuuriga veekogusid, st nii külma- kui kuumaveeallikates ta ei ela. Lahustunud hapniku sisalduse suhtes pole ta eriti nõudlik, 2–3 mg/l piisab. Elab tavaliselt üksikult; väiksemaid rühmi moodustab ainult kudeajal ja need koosnevad enamasti ühest emaskalast ja mõnest isasest. Haug pole suur rännumees ja ulatuslikumaid matku võib ta tavaliselt ette võtta kevadel enne kudemist.

Seotud lood:

Haug on on hinnatud püügikala, seda just sportlikul kalapüügil. Erilise tähelepanu on haug pälvinud kalastiku liigilise koosseisu korrashoidjana ja reguleerijana, seda just siseveekogudes.

Oma haabituse (kehaehituse tüübi — toimetaja märkus) poolest on haug ideaalne röövkala ja just varitseja tunnustega: keha tagaossa jäävad ning kohakuti asetsevad selja- ja pärakuuim annavad talle võimaluse momentaalselt arendada suurt kiirendust, mis lubab varitsusest hästi saaki haarata. Kalal, kes on haugi lõugade vahele sattunud, pole enamasti pääsu — rikkalik hammastik hoolitseb saagi kinnihoidmise eest suurepäraselt.

Haugi toitumist rööveluviisi perioodil on palju uuritud, sh Eestis. Siin on seda tehtud kõige põhjalikumalt suurjärvedes — Pihkva-Peipsi järves Ervin ja Evi Pihu ning käesoleva loo autori poolt Võrtsjärves. Jõgedest on rohkem haugi toitu uuritud Kasari jões, kus lahatud kalade arv ületab mõne tuhande piiri. Ka seirepüükide käigus forellijõgedest tabatud haugid on tavaliselt lahatud, kuid neid on vähe, sest forelli ja haugi biotoop ei lange kokku. Forellijõgedes pole haugi kuigi rikkalikult, sest vähemalt jõgede alamjooksudel on tal vähe kudealasid.

Haug hakkab kudema varakult, juba märtsis-aprillis ja varakult kooruvad ka vastsed — sõltuvalt temperatuurist 12–25 päeva pärast. Koorunud vastsete pikkus on keskeltläbi 6–8 mm. Rebutagavara on väike ja 8–10 päeval pärast koorumist, kui nad on u 11 mm pikad, on rebu pea täielikult ära kasutatud. Selleks ajaks on noortel haugidel ujupõis juba täidetud õhuga ja nad on valmis väliskeskkonnas aktiivselt toituma. Pikkuse juures 13,5–14 mm on haugivastsete rebukott juba täielikult imendunud ja kui nad väljast toitu ei saa, on nad surmale määratud.

Vabalt ujuma hakkavad vastsed tavaliselt teisel elunädalal pärast koorumist. Varases lapsepõlves on haug (nagu ka teised kalad) planktontoiduline. Esmase toidu hulgas on ülekaalus aerjalalised, kes on küllaltki suured ja kelle arvukus on varakevadel kõrgem. Vesikirbuliste arvukuse tipp on hilisem, kui haug on juba röövtoiduline ja nii pisikestest toiduobjektidest ei hooli.

Loe veel

Haugile on iseloomulik tugev kannibalism (oma liigikaaslaste söömine) ja seetõttu tuleb tema järelkasvatamisel vastseid sööta, muidu väheneb nende arv kasvatusmahutis väga kiiresti. Haugivastsed võtavad ainult elustoitu. Söötmiseks kasutatakse nii loodusest püütud zooplanktonit kui kalavastseid. Viimaste saamiseks paigutatakse kasvatusmahutisse (näiteks sumpa) arenevat särjemarja koelmuilt. Akvaariumis haarasid haugivastsed äsjakoorunud särjevastseid 11–12 päeva vanuselt, sealjuures oli esimeste pikkus 14 mm, teistel 7 mm. Noored haugid söövad ka zoobentost, seejuures seda rohkem, mida vähem on saadaval kalamaime. Päris veekogu põhjas elavaid loomi, eriti neid, kes on põhjasetetesse kaevunud (näiteks limused ja väheharjasussid), nad ei puutu. Üldiselt on eelistatud veekogus vabalt elavad loomad nagu gammarused, vesikakandid ja teisveeliste putukate vastsed. Neis veekogudes, kus on palju haugile suuruselt sobivaid kalapoegi, sööb haug selgrootuid väga vähe — need on talle juhutoiduks. Kui kalapoegi pole, on haug sunnitud selgrootutest toituma, kuid see on siis juba hädatoit, välja arvatud juhud, kui ta sööb jõevähke. Haug elab ära ka neis järvedes, kus muid kalu ei leidu, süües selgrootuid ja oma liigikaaslasi. Näiteks Briti saarte rabajärvedes võib ka suurte, 1,4–2,3 kiloste haugide magu täis olla selgrootuid (näiteks mageveelisi krevette), kuid ka neis järvedes on pikemate kui 50 cm haugide põhitoiduks siiski konnad ja liigikaaslased. Teada on, et sellises järves neelas 6,3 kg haug suguvenna kaaluga 3,2 kg (Maitland 1992). Suur haug eelistab saakkalu, kes moodustavad kuni 45% nende endi kehapikkusest. Näiteks Windermere’i järves söövad 61–71 cm pikkused haugid valdavalt 28–35 cm pikkusi forelle.

Üldiselt sööb haug kõiki kalu, kellega ta samas veekogus elab, kuid siin valitsevad siiski kindlad seaduspärasused. Kui palju üht või teist saakkala neelatakse, sõltub viimaste kättesaadavusest, st kuivõrd langeb kokku ohvri ja haugi biotoop, kui suured on ohvrid ja missugune on nende arvukus. Näiteks Peipsi-Pihkva järves sõi 20–40 cm pikkune haug 1960.-ndatel aastatel kõige rohkem tinti (esinemissageduse järgi 51,7–59%), seevastu suuremate, üle 40 cm pikkuste haugide toidus valdas ahven (29,5–40%). Kiisa puhul olid need arvud väiksema haugi puhul 3,4–14,8%, suurema puhul 26,3–30,0%. Neelatud särgede puhul pikkusrühmiti niisugust selget erinevust aga polnud.

Need neli liiki (tint, ahven, kiisk, särg) moodustasid Peipsi järves haugi toidust kaalu järgi 83,5%. Uuritud hauge oli 1579, neist ligi 70% toiduga. Järve kogukalasaagist aastatel 1961–70 andsid need neli liiki haugi toidust 76%. Seega haug hinnalisematele kaladele eriti jahti ei pidanud. Tol ajal oli järves veel ka palju rääbist, kuid selle kala osatähtsus haugi toidus oli kaalu järgi vaid 11,1% (Evi Pihu 1974).

Samad neli liiki moodustasid aastatel 1966–1967 haugi põhilise toidu ka Võrtsjärves. Selles järves oli haugi toitumises täheldatav üpris selge sesoonne dünaamika — veebruarist maini oli esinemissageduse poolest suures ülekaalus tint, augustis-septembris valdas samasuvine ahven ning kiiska oli rohkem juulist novembrini. Särge oli haugide toidus rohkem talvekuudel. Suuremad kalad, mis Võrtsjärve haugide toidust leiti, olid 40 cm pikkune haug ja 27 cm pikkune latikas. Uuritud kalade koguarv oli 2450. 1967. aastal kujunes erakordselt kõrge arvukusega kohapõlvkond ja sealt alates hakkas ka see liik etendama olulist rolli haugi toitumises (Kangur 1969).

Kasari jões, kus haugi oli palju, eriti kevadisel kudeajal, kui ta merest jõkke tuli, oli tal sel ajal üks väga kindel toiduobjekt. Selleks oli särg, kes massiliselt jõkke tõusis ja kelle püüdjaid kõik kohad, kus vähegi püüda lubati, paksult täis olid. Ka lahes valdas sel perioodil haugi toidus särg. Suvel sellist domineerivat saakkala aga polnud ja haugi toit oli mitmekesine. Sügisel oli haugi valdavaks toiduks lahes luukarits ja jões konnad, sest viimased sättisid end siis talvituma ja läksid selleks jõkke. Konni on toidus päris palju ka kevadel, nende kudemisajal. Kevadel oli haugide toidus ka teibi, sest seegi liik tuleb kevadel kudeajaks jõkke. 1992. aasta märtsis oli teib ainsaks kalaks, keda haug oli söönud. Sügisel oli seevastu toidus rikkalikumalt lutsu, kes samuti enne kudemist jõkke tõuseb.

Muude kalade esinemissagedus on nii kevadel kui sügisel 1–2%. Suurim kala, mis Kasaris haugi toidust leiti, oli 45 cm pikkune säinas (haugi enda pikkuseks oli 92 cm).Teisteks pikemateks (L>30 cm) toiduobjektideks olid jõesilmud.

Väiksemates järvedes on haugi toitumist vähem uuritud, rohkem ja pikemaajaliselt on seda tehtud Noarootsi järvedes Sutlepa meres. See on haugi suhtes üsna omapärane veekogu –haugi on seal suhteliselt palju, aga tema toitumises on omad iseärasused. Väga palju esineb Sutlepa meres kannibalismi, samal ajal ei leitud sealsete haugide toidust ainsatki kokre, kes on Sutlepa kalastikus esikohal. Paistab,et ka koger on haugile liialt kõrge kehaga, nagu latikaski muudes järvedes. Mõjuda võis ka see, et uuringuid tehti hilissügisesel ajal.

Lõhilaste jõgedes on haugi vähe ja teda esineb rohkem ainult kohtades, mis haugile kõige rohkem meeldivad, kuid pole seejuures forelli või lõhe meelispaikadeks. 31-st Soome lahte suubuvast jõest üheksa aasta vältel tehtud 127 püügiga ei saadud praktiliselt üldse haugi, välja arvatud mõned samasuvised, kes jäid lahkamata. Forelli esines haugi toidus ainult kolmes jões, lõhet ühes. Muid kalu oli söödud 13 liigist; ühel korral leiti toidust hiir. Selgrootuist valdasid gammarused, esines ka üks vihmauss ja üks vähk. Kunda jões oli samal ajal forelli ja lõhe arvukus pidevalt kõrge (Kangur, Viilmann 2006, Kangur 2009), kuid nende kahe liigiga samas biotoobis haugi polnud. Toiduga haugid saadi kõik jõesuudme juurest madalast järvelisest jõeosast.

Sama lugu on Liivi lahe forelliojades-jõgedes. 12-st jõest seitsme aasta vältel tehtud püügist saadi vaid kaks toiduga (1 forell ja 1 luukarits) haugi. Parem oli asi Paadrema jõe ja Küti oja suudmeosas, kus forelli praktiliselt pole — neist kahest veekogust saadi (kummastki üks püük) kokku 15 toitunud haugi. Esinemissageduse järgi oli valdavalt söödud ogalikku (53%), jõesilmu (40%) ja särge (20%). Luukaritsa ja ründi esinemissagedus oli 7%. Püügiaeg oli just silmu kudemise lõpul.

Missuguse söödaga aga peaks mingis veekogus haugi püüdma on juba üks teine teema ja jäägu sellest kirjutamine juba tulevaste autorite hooleks.

Kasutatud kirjandus
Erm, V., Kangur, M. ja Saat, T. 2002. Matsalu märgala kaladest ja kalapüügist 1980. aastatel. In: Toomas Saat (toim). Väinamere kalastik ja kalandus. Tartu Ülikool. Eesti Mereinstituut. Tartu: 122–158.
Kangur, M. 1969. Võrtsjärve peamiste röövkalade toitumine. Hüdrobioloogilised uurimused V: 232–238 (vene k).
Kangur, M. 2001. Kalanduslikud uuringud Läänemaa veekogudel. TÜ Eesti Mereinstituut. Aruanne. Käsikiri.
Kangur, M. 2009. Meriforell, bioloogia ja ökoloogia. In: Meriforelli raamat: 5–66. Zero Gravity OÜ kirjastus Kalastaja Raamat.
Kangur, M., Viilmann, M-L. 2006. Lõhe elupaigad ja asustustihedused jõgedes. In: Taavi Nuum, Mart Kangur (koostajad). Lõhe Eesti jõgedes: 29–52. Eesti Roheline Liikumine.
Maitland P.S. & Campell R.N. 1992. Freshwater Fishes. Harper-Collins Publishers. London. Glasgow. Sydney. Auckland. Toronto. Johannesberg.
Pihu, Evi 1974. Haugi ja ahvena toitumisest ja kalamajanduslikust tähtsusest Pihkva–Peipsi järves. Autoreferaat bioloogiakandidaadi teadusliku kraadi taotlemiseks. Tartu Riiklik Ülikool, Tartu (vene k).

Lugu ilmus Kalastajas nr 56
www.facebook.com/ajakirikalastaja
Kalastaja — ajakiri päris kalamehele!