Ei saa öelda, et GC oleks hiilanud originaalsuse poolest, aga ega Massive’i teos sellele pretendeerinudki. Võlu peitub kõigi elementide osavas ühendamises ja kuigi sellest ei saanud bestsellerit, jättis see tuntava jälje reaalaja-strateegiate arengusse.
GC2 on pärinud enamiku eelkäija tähtsamatest aspektidest, millest osasid täiustati, aga väheseid tõsiselt muudeti (kehtib ju kuldne reegel, et kui miski töötab, pole seda vaja parandama hakata). Küll aga lisandub mõningaid uusi.
Graafikamootorit on kõvasti täiustatud, saavutades üllatavalt hea kompromissi välimuse ja mängitavuse vahel (mis pole strateegiate puhul sugugi tavaline). Tekstuurid, peale mõne üksiku erandi, on kõrge lahutusega ja objektid detailsed. Ka animatsioonid on heal tasemel. Kuigi mõnedes detailides oldi selgelt lohakad, ei märka seda piisavalt, et presentatsiooni üldmuljet rikkuda. Lühidalt võib julgesti öelda, et tegu on ühe parima välimusega RTSiga, mis tehtud.
Helitaust on seevastu tüüpiline, nagu võiks oodata. Nii sõjatehnika liikumine kui tulistamised kõlavad kõrgetasemeliselt. Kohati jääb puudu originaalsusest, kuigi mõned relvad kõlavad vägagi võimsalt ja mõjuvalt. Ka muusika on sobiv, kuigi mitte eriliselt meeldejääv ega kaasakiskuv. See tõuseb esiplaanile vaid mõnes üksikmissioonis.
GC2s puudub sarjale omaselt igasugune baasihaldamine ning ressursside kaevandamine. Lisavägesid ei treenita müstilise kiirusel kuskil barakkides, vaid tuuakse kergerelvastusega transportsüstikutes. Ainuke „vara“ on acquisition pointid, millega tellitakse üksusi ja täiustatakse süstikut (relvastus, mahutavus, mootorikiirus, kütusekandmise maht jm). Neid kogutakse vastaste hävitamisel või teatavate lahinguvälja punktide kontrollimisega. Kuna üksused muutuvad vastaseid hävitades kogenumaks ja nende lüüasaamisel saab vaenlane ressursse, on nende alalhoidmine tunduvalt tähtsam kui enamikes RTSides (rünnakud massiga on siin täiesti mõeldamatud).
Üleüldse on taktikalisel paigutusel väga suur tähtsus. Näiteks kõrgemale pinnale paigutatud vägedel on tuntav eelis madalamate, näiteks metsas või majades olevate ees. Soomukid on tunduvalt haavatavamad külgedelt ja tagant. Seega on tähtis ka suund, mitte ainult positsioon. Isegi ilmastik omab rolli. Näiteks vihmasaju korral halveneb oluliselt nähtavus. Kuna selliseid nüansse on palju, muudetakse asupaika, paigutust ja liikumissuunda üsna tihti.
Võitmiseks ei piisa aga heast positsioonist, vaid tuleb armee koosseisu vastavalt vajadusele muutma. Nagu žanris tavaks, kehtib siin kivi-käärid-paber süsteem. See tähendab, et iga üksus on väga efektiivne vähemalt ühe kindla vastase nottimisel, aga on ise sama haavatav kolmanda poolt.
GC2es on veel mõned iseärasused, mis võimaldavad huvitavaid taktikalisi lahendusi. Kõigil üksustel on kaks sõdimisvarianti, millest korraga kasutatakse ühte. Näiteks NSA kergejalaväe rünnak toimub liikudes (valangutes tulistavate automaatidega) või paigal seistes, soomukivastaste raketilaskjatega.
Samuti on võimalus käskida kandelaeval jääda lahinguväljale ja seda juhtida (kuni kütust jätkub). Kuna see on väga mobiilne ja üsna suure tulejõuga, on efektiivsel kasutamisel võimalik palju ära teha. Samas ei ole sellega lahingupidamise ajal võimalik tuua lisamehi ning hävimise korral peab tükk aega läbi ajama olemasolevate vägedega, kuni peastaap raatsib asenduse loovutada. Kõigi väed erinevad täiesti nii välimuselt kui omadustelt. Ei saa öelda, et ükski üksus oleks ülearune ega selgelt liiga tugev, seega on GC2 hästi balanseeritud. Selle toob hästi esile võrguosa, mida saab proovida LANis ja Massive Entertainment’i Massgate’is (lihtne, mugav ja kiire kasutajaliides netimatšideks). Massgate on ülesehituselt väga sarnane Blizzard Entertainmenti Battle.net’iga, kuigi kasutajate hulk on tunduvalt tagasihoidlikum.
Ka üksik-kampaania (24 missiooni ja mõned hästivalmistatud, aga lühikesed vaheklipid) on kaasakiskuv. Dialoogirohke stoori on piisavalt huvitav, et hoida pinget enam-vähem täies ulatuses. Missioonid erinevad ja vahelduvad, leidub nii hiilimispõhiseid kui massilisi konflikte, kus peetakse iga olulise tsooni eest veriseid lahinguid. Pooli on kolm: Terran Empire, rajatud esimes osas sõdinud megakorporatsioonide jäänustest; Northen Star Alligence koosneb eelmisest sõltumatutest kolooniatest, mis maksavad vabaduse eest pideva sõjaga; kahejalgsed tulnukad Virlonid, kelle sõjatehnika baseerub bioloogilistel masinatel, mis muudavad vajadusel funktsiooni ja kuju. Nende rass jaguneb klannideks, millest osad võitlevad Impeeriumi, osad vabade kolooniate poolel. Kahjuks pole Impeerium juhitav üksik- ega võrguosas, vaid kontrollitav ainult arvuti poolt.
GC2 suurim puudus on kohatine puudulik lihvitus. Seda märkab enamikes tähtsates aspektides nagu graafika, oponentide arukus ning dialoogid. Lohakused ei kahjusta üldmuljet tugevalt, aga neid ei kohta teistes RTSide koorekihi teostes. See võib olla üks põhjus, miks seeria ei ole saavutanud samasugust edu nagu „suured tegijad“.
RTS
Massive Entertainment, kirjastab VU Games
Tugi: 1-8 (Internet, LAN)
AMD või PIII-800, 128 MB RAM, 1,5 GB kõvakettaruumi, 32 MB Ge¬Force’i või Radeoni kiirendi, Windows 98/2000/Me/XP
