Maanial pole uute mängude vastu kunagi midagi, kuid üks küsimus lausa nõuab esitamist. Miks just nüüd? Xbox hakkab vaikselt rahuldavale järjele saama — ning Microsoft ei tahagi enam, et arvutiomanikud selle menüüd uurides vesistaks? Võib-olla leitakse Gatesi maja all laiuvates pahaendelistes koobastes, et turuosa ongi seniiti jõudnud, nüüd tuleb kõiki variante appi võttes müüa, nii et verine higi otsa ees.

Enclave on Severance’i ja Rune’i stiilis kollihakkimine, täitsa mõnus kusjuures. Tomb Raider ei ole just lähedane sugulane, ent liigitan selle ikkagi kõhklematult märulseikluseks, mitte -rollikaks. RPG osakaal viidi päris miinimumi: tegelaste arendamist ei toimu absoluutselt, stoori on kaunistus ega ulatu välispinna alla. Tulemus õnneks ei kannata, lihtsus on siin võluv. Varustuse parandamine ja muu tüütu majandamine jäeti välja, sinu asi on iga missiooni eel otsustada, mis kodinaid ja tüüpu seekord kasutad. Valik pole kummaski liiga suur, et segadus tekiks, ja polegi muud kui pekki raiuma.

Selle viimasega tekib sul eeldatavasti probleeme. Enclave on suures osas tõsiselt raske, pannes vanduma, kohati lausa ahastama. Vastaste arv on mõõdukas, aga enamik neist ilmutavad ootamatut visadust. Kusagil nurjatult varitseva loitsuheitja või vibuküti vastu on raske hakata isegi siis, kui nende asukoht enam üllatusena ei tule. Teisalt pole erilist ette heita ka isiklikule relvastikule ja mängitavus on enamasti balansis, ühelgi tegelasklassil pole üheski missioonis liiga suurt eelist. Enamasti tähendab, et mul polnud aega kontrolli mõttes kõiki variante läbi proovida. Tasemeid on 27, boonustasemeid 6, raskusastmeid 3, tegelasi 16; vehkimist leiduks nädalateks ja kuudeks.

Ei kujuta ettegi, kui paljud Xboxi omanikud võisid end seaks vihastada. Neil puudub võimalus missiooni ajal isegi salvestada, täpselt kui PC-versiooni kõrgeimal raskustasemel. Mina jätaks konsoolil ilmselt asja üldse pooleli, väljakutse on liiga suur.

Salvestamine on muuseas väga hästi lahendatud. See toimub spetsiaalsesse punkti jõudes ise, taas ärgates lidu lihtsalt poolelijäänud avastamisretkele tagasi, tapetud vaenlased enam ei ärka. Su teise ilma saatnud tegelinskid on isegi nii lahked, et tulevad seivipaika üle kontrollima, pole vaja neid otsida ega midagi. Lausa õhust on tunda, kuis olukord salvestuseni jõudes kergemaks muutub. Nagu noorus tuleks tagasi. Otsi ainult hoolega kullapotte, Normal raskusega maksab iga taaselustumine kümme tukatit, nendeta läheb sõit jälle missiooni algusesse.

Vihje: enne suremist on kasulik seivipaigast võimalikult kaugel olla ja mitte üritada elupudelit kasutada. Esimesel juhul hakatakse nottimisega pihta juba enne, kui liigutada saad. Teisal läheb pudelike lihtsalt raisku, tegelane asub ellu ärgates seda kohe usinalt jooma, ja kus siis selle kahju ots.

Enclave on, jah, isegi raskem kui mõnele algkooli lõpetamine, üldiselt samas vägagi nauditav. Pildis-helis tipptasemel, eriti paitas silmi sillerdav vesi. Põhjalik tasemete ehitus väärib samuti kõrget hinnet — teekond on lineaarne, aga piisavalt vaheldusrikas, et jätkuks pidevalt avastamisrõõmu. Ja õhustik on lihtsalt suurepärane, eriti suuremates lossides ja linnades. Antud väärtusi arvesse võttes on see mu lemmik kollihakkimine üldse.

Perspektiivikus on samuti hea. Iga läbitud missiooni saab alati uuesti proovida, terve karja tegelasklassidega, ja kõigi kullatükkide leidmine on aeganõudev katsumus (pärast seda lisandub veel neli tegelast). Tunduvalt mõistlikum lahendus kui keskpärase võrgutoe treimine, mida eelistataks arvutil. Ehkki siia kuluks viimane ära küll. Ülimalt lahe oleks näiteks nelja rivaaliga suurest lossist varandust otsida või goblinite rünnaku eest ühiselt kindlust kaitsta. Vähemalt on boonustasemed igati vahvad. Nendeni aitavad jõuda mitte väga hoolikalt peidetud kaardid, mis avavadki üldkaardil uued punktid.

Nagu enne mainitud, on stoori tavaline fantaasia, bla-bla maiguga. Pahad ründavad häid, lootus on kadunud, keegi ei imesta kõndivat ja mõõka viibutavat luukeret silmates, rasside vahel erimeelsused puuduvad (mis ei takista üksteisele võimalusel kirvega äsamast) jne. Samas tehakse narratiivi arendamisel tunduvalt suuremaid pingutusi kui näiteks hiljutises rahvalemmikus Hitman 2, mis samuti märulseiklus. Süžeed ilmestavad vahel kohtumised kõrvaltegelastega, tekitades meeldiva illusiooni, et maailm ei koosne ainult vihast punetavast sinust ja kollidest. Lisaks näidatakse lugu kaks korda, heade ja pahade vaatenurgast, viimane isegi põnevam. Miskipärast ei olnud Starbreeze Studiosil aega või raha vaheklippidest viimane võtta, selles suhtes oli ja jääb ületamatuks Blizzard.

Arvuti juhitud olendite taibukus on paraku komistuskivi, mis seisab juba hakkimismängude algusest (Diablo) arendamata. Keegi ei suvatse sellega eriti jännata. Enclave’is on asi parem kui ühelgi võistlejal. Vastased üritavad rünnata põhiliselt siis, kui oled kõige kaitsetum, hakkad ootamatult taganema või jätad kaitsesse augu. Mida juhtub tihti, sest terariistadega vehkides jääb tahes-tahtmata mingi lapike kehal pidevalt vabaks. Täpsuskütid panevad tihti isegi laskerelva ära, kui liiga lähedale jõuad, et pistodaga edasi võidelda. Ja isegi ümbritsevat osatakse ära kasutada, üritades paha mitte aimavale kangelasele midagi rasket peale lükata või ootamatult visatud lõhkelaenguga üllatada.

Vähemalt täpsuslaskurite seas kohtab samas piisavalt tihti sõbrakesi, kelle puhul on õigustatud nende vaimses tervises kahtlemine. Nad keksivad juhmilt ringi ja hüppavad meeleldi kuhugi surnuks, kuristikku või sügavasse vette, kus upuvad.

Enclave on lihvitud ja hästi läbimõeldud märulseiklus. Konsoolipordid lähevad üha paremaks nii tehniliselt kui sisult. Which is nice.

Märulseiklus
Starbreeze, levitab Black Label
Tugi: 1
Vajalik: PIII-600 (1 GHz Athlon või 1,5 GHz Pentium 4), 192 (256) MB RAM, 2,5 GB kõvaketast, 4x CD, GeForce / Radeon / Parhelia 3D-kiirendi (GeForce 3), Windows 98/Me/2000/XP
Hind: ca 700 kr