Suur-Emajõgi on koht, kus on sünnivad ja elavad oma elu mitmed niisugused püügiviisid, mida mujal Eestis naljalt ei kohta. Esimese asjana turgatab pähe varasemal ajal latika- ja säinapüügil laialt kasutusel olnud krunda — olemuselt fikseeritud nööripikkusega põhjaõng, kus võtust teavitav ujuk nihutati pealiinil ridvaotsa juurde ja kus see asus mitte vees, vaid õhus.

Tänapäeval on krunda muutunud õige haruldaseks ja sellega kalastajaid trehvab väga harva (et mitte öelda: sisuliselt ei trehvagi). Aga nagu öeldakse — loodus tühja kohta ei salli. Sama arvukalt, kui 40–50 aastat tagasi kohtas Suur-Emajõel krundamehi, jääb nüüd silma neid kalastajaid, kes kasutavad ujukiga tonkat.

Rakendamine
Kõige lihtsamalt öeldes on tegemist tavalise põhjaõngega, mille pealiinile on lisatud suuremõõtmeline ujuk. Selle ülesanne on tõsta pealiin vees liini n-ö püsti ja enamuse pealiinist veest välja. Milleks see hea on, sellest allpool. Et rakendust tavapikkusega tonkaridvaga visata saaks, rakendatakse ujuk libisevana.

Skeeme, kuidas rakendus kokku siduda, on mitmeid. Levinuim on vast niisugune, kus kõige lõpus paikneb harilik tonkatina, mis rakenduse põhja ankurdab, sellest ülespoole seotakse 1–3 (tavaliselt 2) lipsu. Alumine, 40–50 cm pikkune lips kinnitub pealiinile umbes 20 cm tinast kõrgemal ning püüab põhja pealt. Ülemine lips pikkusega 25–40 cm kinnitub pealiinile omakorda 60–100 cm eelmisest kõrgemal ning püüab poolest veest. Et kindlustada ülemise lipsu keset vett püsimine, olen näinud sellele kinnitatavat veel ka pisikest lisaujukit.

Pealiinina võib kasutada nii punutud õngenööri kui harilikku monofiili, ent esimesel juhul on kindlasti vajalik jämedamast monofiilist (0,35–0,4 mm) šokkliidri kasutamine — see hoiab ära suhteliselt peenema ja venimatu õngenööri lõikumise ujukisse heidetel ja rakenduse väljakerimisel (ujuk jääb liikuvana šokkliidrile) ja muudab heitmise ka muidu mugavamaks.
Osad kalamehed rakendavad tina juurde lisaks väikese võrkkotikese peibutussöödaga, mis lisab püügiviisile ka topsiõnge elemente. Mõnikord võib see olla väga efektiivne nipp.

Ujuk
Õigesti valitud ujuk on püügiviisi olulisimaid osiseid, millest sõltub suuresti püügi edukus. Ujuk peab olema parasjagu nii suur, et vool seda vee alla ei vea, ent samal ajal peab seda olema võimalik ka tonkaga vajalikule kaugusele visata. Emajõel kasutatakse reeglina üsna pirakaid ujukeid (n-ö punne) läbimõõduga 5–8 cm ja kõrgusega 8–12 cm. See, kui suur ujuk parajasti käiku läheb, sõltub voolutugevusest ja sügavusest püügipaigas.

Ujuk rakendatakse pealiinile alati libisevana, sealjuures kasutatakse lahendust, kus pealiin liigub läbi ujuki tsentris oleva toru (tamiilikanali). See ei tohi olla ülemäära suure läbimõõduga, sest muidu tuleb pealiinil piirajana kasutada liiga suurt stopperit, mis hakkab heidetel ridvarõngastesse takerduma ja põhjustab muid probleeme.

Sobiva ujuki võib valmis teha ise (näiteks käsitööpoodides on müügil erineva suurusega penoplastist pallid, mis ei maksa sisuliselt midagi) või osta ka poest (Salmoga Kalale kauplustes on olemas erineva suuruse, värvi ja ehitusega sobivad ujukid). Kes teevad ise, neile teadmiseks, et toru (või kanal), kus liin jookseb, peab olema tugevamast materjalist kui penoplast ise, muidu sööb pealiin pehme ujuki sisse sooned ja kiilub sinna kinni. Olen näinud kasutatavat ujukist läbi pandud tühja pastakasüdamikku (nii plastmassist kui vasest), pulgakommi õõnsat pulka jmt.

Ujuki võib värvida endale meelepärastes (erksates) toonides, aga võib ka üldse värvimata jätta — kuna see on mõõtmetelt parajalt suur, jääb see igal juhul näha.

Püük
Ujukiga tonka kasutamine eeldab veidi eeltööd, aga püük ise pole keerulisem kui tavalise tonka kasutamine. Nõutav eeltöö seisneb selles, et enne püüdma asumist tuleb kindlaks teha sügavus püügipaigas ja fikseerida see pealiinil stopperi abil.

Püügipaiga sügavuse kindlakstegemiseks võib kasutada paati ja kajaloodi, spetsrakendust raske tina ja liini tipus oleva ujukiga (laialt levinud karbipüüdjate hilgas) või ka lihtsalt katse-eksituse meetodit. Laias laastus on lihtne rusikareegel sobiliku püügisügavuse fikseerimiseks püügipaiga sügavus pluss 20%. Lahtiseletatult tähendab see, et näitaks 2-meetrises vees püüdes võiks stopperi kaugus tinast olla u 2,4 meetrit. Kuna Emajões on reeglina küllaltki tugev vool, on väike lõtk liinis vajalik rakenduse põhja püsima jäämiseks.

Pärast rakenduse vette viskamist vajub tina põhja ning pealiin jääb tina ja ujuki vahel püstisesse asendisse, suundudes põhjast peaaegu lühimat võimalikku teed pidi pinnale. Nüüd pannakse ritv kaldal tugedele võimalikult püstisesse asendisse (ridvatipp jääb veest maksimaalselt kõrgele) ja keritakse vaba lõtk rullile. Sellises asendis, ujuk voolu sees kergelt vänderdamas ja pealiin õhus, jäädakse võttu ootama.
Kuidas näeb välja võtt? Võrreldes traditsioonilise tonkaga on see erinev. Nimelt ei ole võtt märgatav mitte niivõrd ridvaotsa pealt, vaid ujukist, mis hakkab veepinnal hüplema või muidu ebatavalisi liigutusi tegema. Kui ujuk juba vooluga kaasa tõmmatakse (tavaliselt nii 0,5–1,5 m), on kala reeglina end otsa haakinud. Siis on paras aeg rakendus koos saagiga välja kerida.

Eelised
Millised on ujukiga tonka eelised ja millal võiks seda kasutada? Eestis on niisugusel püügiriistal suurimad eelised jõgedes, kus on tugev vool — eeskätt Suur-Emajões, aga miks mitte ka Narva või ka Pärnu jões.

Ujukiga tonka võimaldab püüda voolus palju täpsemalt soovitud kohast, sest vool ei kanna rakendust nii palju kaasa (vees oleva pealiini osa takistus on kordades väiksem), enne kui see ükskord peatub. Sealjuures saab tihti heita rakenduse jõkke ka kaldaga risti ja see jääb sinna pidama. Tavatonkaga aga kandub kogu krempel tugevas voolus reeglina hulk maad allavoolu, enne kui paigale jääb.

Ujukiga tonka võimaldab püüda põhjast kõrgemalt. See on teine suur eelis n-ö traditsioonilise tonka ees. Sügiseti pole haruldased päevad, kui latikaparv asub mingil põhjusel (rändel olev liikuv latikas, aga ka muutunud õhurõhk vm ilmaolud või ka lihtsalt jõudeaeg, kui pärast aktiivset toitumist „leiba luusse lastakse“ vms) pooles vees — selles võib veenduda nii kajaloodi abil kui ka punniga püüdvate kalameeste saaki mittepunnimeeste omaga võrreldes. Tavalise tonkaga poolest veest püüda on keeruline. Kui kala asub pooles vees ja punniga püüdjad võtavad latikat ülemise lipsuga, on aeg üle minna ujukiga tonka kasutamisele.

Kolmas eelis tuleneb liini väiksemast veetakistusest. Kuna kõnealuse püügiviisi juures asub enamus pealiinist veest väljas ja rakenduse põhja ankurdamiseks pole tarvis nii suurt tina (mis oma raskusega muidu pealiinile mõjuva voolutakistuse peaks ületama), on võimalik püüda märksa kergemate tinadega. Neid aga on, teadagi, mugavam heita, ilma et peaks kartma ridva purunemist.

Puudused
Maailmas pole olemas ideaalseid asju, nii on ka ujukiga tonkal omad miinused ja nõrgad kohad. Ükski neist pole küll ülemäära suur, aga kõiki neid peab püügil arvestama.

Esiteks – püügil ujukiga tonkaga peaks ritv olema võimalikult püsti, nii et pealiin enne ujukit vett ei puuduta. See seab süsteemi kasutamisele aga teatavad piirangud — näiteks paadist on sel moel suhteliselt keerulisem püüda. Kuna pealiin on pikalt õhus, segab püüki ka piki jõge puhuv tugev tuul.

Teiseks — kuna rakenduse üks osa on suuremõõtmeline ujuk, võib heitmine osutuda veidi kohmakaks, sest õhutakistus on suurem. Aktuaalsem on see probleem jällegi tugeva tuulega. Samuti mängib oma rolli asjaolu, et poeujukid on valdavalt valmistatud kuuma käes kokku pressitud penoplastist, mis muudab need küll tugevamateks ja vastupidavamateks, aga ka üksjagu raskemateks. Just see kaaluteema on ilmselt üheks põhjuseks, miks suur osa kalameestest kasutab Suur-Emajõel endiselt omavalmistatud lihtsaid penoplastujukeid — ju on selliseid kergem visata. (Jõekaldal jalutades võib märgata, et Taaralinna kalameeste seas on populaarseim tonkaritv endiselt toekam odav teleskoopspinning, aga see kipub tagasihoidliku heitevõimsuse tõttu viskel läbi painduma.)

Kolmandaks. Ujukiga tonka kasutamine võib olla keeruline paikades, kus toimub aktiivne paadiliiklus — kuna liinid kulgevad pikalt veepinna kohal, on suur tõenäosus, et mõni mööduv alus nendesse lihtsalt sisse sõidab ja riistad ära lõhub.

Punniga tonka ei sobi kasutamiseks ka öisel püügil, kuna võtu registreerimine on visuaalne, aga öösel pole punni lihtsalt näha.

Millal kasutada
Ujukiga tonka eelised tavalise põhjaõnge ees ilmnevad suurel jõel tugevas voolus ja seda enam, mida suurem on veehulk ja tugevam on vool. Kevadine suurvesi, sügiseste vihmadega tõusnud veetase — need on tingimused, kus vee kohale tõstetud pealiin võimaldab mööda minna voolutakistusest ja püüda täpselt sealt, kus kala parajasti asub. Kevadel tähendab see ka tavalisest märksa väiksemat hulka hõljumit jm veega kaasa kanduvat sodi, mida pealiini küljest eemaldada tuleb.

Olukorral, kus kala ei asu põhjas, vaid näiteks pooles vees, sai peatutud juba eelnevalt.

Järvedel ujukiga tonka midagi juurde ei anna, seal on mõttekam kasutada tavalist põhjaõnge või rulliga heiteõnge.

Püütavad kalad
Suur-Emajõel püütakse ujukiga tonkaga peamiselt latikat ja säinast, aga kesksuvel ja hilissügisel olen näinud sel moel saadavat ka koha. Viimasel juhul söödastatakse rakendus viidika sabaosa või -fileega ning kohal lastakse pikemalt neelata — toimib küll ja kuidas veel! Mõistagi võib püüda ka teisi kalu — särge, nurgu, ahvenat jm — ent enamasti on nende kalade puhul efektiivsem ja käepärasem mõni teine püügiriist.

Lugu ilmus Kalastajas nr 69
www.facebook.com/ajakirikalastaja
Kalastaja — ajakiri päris kalamehele!