Eesti tuletornimaailm

 (3)
Vaindloo
Vaindloo majakasFoto: Bianca Mikovitš

Maailmas on ligi 15 000 tuletorni, Läänemerel ümbruses 360 ja Eestis 41 tuletorni ja 226 tulepaaki. Lisaks rida ajalooliselt huvitavaid tuletorne ja navigatsioonimärke, mida enam ei kasutata, kuid pakuvad huvi meresõidu ajaloo või arhitektuuriobjektidena (Laidunina, Kiipsaare, Käsmu). Erialase kirjanduse kohaselt on tuletorn teistest eristuv rajatis rannikul või meres, millel on piisava võimsusega valgusallikas ja see on kavandatud navigatsioonimärgiks — näitamaks teed merelistele.

Tuletorn ehk majakas on definitsiooni järgi laevasõidu ohutust tagav ja orienteerumist kergendav tornikujuline ehitis, mille tipus on tugev valgusallikas.

Tuletorniks nimetatakse ka neid rajatisi, mis kunagi töötasid tuletornina, aga kaasajal on tuleta ja minetanud oma navigatsioonilise tähenduse. Kirjanduses on
paralleelselt kasutusel nii sõna tuletorn kui ka majakas, sageli mõlemad variandid vaheldumisi. Kuna ametlikus navigatsiooniteabes ja õigusaktides on terminina kasutusel tuletorn ning ei ole kahtlust selle eesti päritolus, siis võiks seda eelistada ka tavakasutuses.

Kõpu majakas. Foto Arno Mikkor

Praegu on mõõduka tasu eest võimalik külastada vaid Kõpu, Ristna, Tahkuna ja Kihnu tuletorni. Potentsiaalseid ja huvipakkuvaid tuletorne on aga turismiobjektidena oluliselt rohkem. Seega seisab paljudel omavalitsustel ja huvigruppidel ees võimalus arendada oma piirkonna ajaloolised tuletornid turismitooteks. Nende kasutuselevõtmine turismiobjektidena nõuab entusiastlikke pingutusi omavalitsustelt, et koordineerida põhilise tuletornide valdaja Veeteede Ameti ja kohalike ettevõtjate, muinsus- ja looduskaitsjate huvid ja panna nad ühiselt mõtlema ning tegutsema selles suunas, et tuletornid jõuaksid meie kõikide kasutusse.

Seotud lood:

Huvi tuletornide kui merekultuuri objektide vastu on kasvamas ning huvilised erinevates riikides on loonud ajalooliste tuletornide säilimisele kaasaaitamiseks ning alternatiivkasutuse arendamiseks terve rea organisatsioone, põhiliselt seltse. 2007. a detsembris asutati Eesti Tuletorni Selts (www.etts.ee), kelle ülesandeks on kaasa aidata meie tuletornide uurimisele, populariseerimisele, kaitse tagamisele ja alternatiivse kasutamisega seonduvate probleemide lahendamisele. Veeteede Ameti, Eesti Meremuuseumi ja Eesti Tuletorni Seltsi koostööna on kavas lähiajal rajada Tallinna alumise tuletorni juurde tuletornimuuseum. Ülaltoodu sisendab usku, et meie unikaalsed tuletornid ja nendega seonduv muutub osaks meie rahvuslikust rikkusest ja saab üldsusele veelgi kättesaadavamaks ning lahendust leiavad kõik probleemid tornide säilimise tagamisel.

Kogu maailmas ongi jälgitav suundumus, et tuletornid ei ole enam tänapäeva navigatsioonis tähtsaim abivahend ning tuletornid on üha enam tähelepanu köitmas kui ajaloolised ehitised ja merekultuuri “ikoonid” ning turismiobjektid. Sellega seoses on kerkinud probleem, kuidas säilitada ajalooliselt hinnalised tuletornid ja muud navigatsioonivahendid järgnevatele põlvedel, sest ohutu navigatsiooni eest vastutavad ametkonnad ei saa oma esmaülesandeks pidada ajalooliste objektide säilitamist. Samas näitab praktika, et ka riiklikel muinsuskaitsega tegelevatel institutsioonidel napib vahendeid ääremaadel asuvate objektide renoveerimiseks.

Eesti tuletornid maailma arhitektuurimälestise nimekirjas
Ülemaailmse organisatsiooni International Association of Marine Aids to Navigation and Lighthouse Autorities (IALA) on välja valitud 100 tuletorni, mille arhitektuurimälestise nimekirjas on ka 6 tuletorni Eestist: Kõpu, Ruhnu, Tahkuna, Keri, Pakri ja Suurupi. Kõpu tuletorn on maailma kolme vanima seni järjekestvalt toimiva navigatsioonimärgi hulgas.

Keri saar. Delfi lugeja foto