Tartu lähistele plaanitakse ehitada puidurafineerimistehast, mis mõjutab Suur-Emajõe alamjooksu ja Peipsit. Kui seni on tehasega seotud peamine keskkonnateemaline diskusioon olnud metsade jätkusuutliku majandamise teemadel, siis hoopis olulisem keskkonnamõju saab olema veestikule, kuhu võidakse tulevikus paisata jäätmeid, mis ületavad mitmekordselt Tartu linna halvimatel aastatel aset leidnud keskkonnareostuse.

Plaanitav lahendus viiks potentsiaalselt Suur-Emajõe ja Peipsi järve vesikondadesse ühendeid, mis suurendavad toitelisust ja halvendavad hapnikurežiimi, tappes suure osa veekogude elusloodusest. Hetkel näib, et arendajad ja riigi esindajad on heitveepõhise tootmise arendamisel seljad kokku pannud, sest:

tehase rajamiseks kavandatud uuringud keskenduvad heitvee kontsentratsioonidele, mitte kogustele. Näiteks otsiti riigihankega viitenumbriga 186258 EL veepoliitika raamdirektiivi 2000/60/EÜ artikli 4(7) Eesti tingimustes erandite kehtestamise võimalusi. Võimaliku negatiivse keskkonnamõju asemel keskendutakse juriidiliselt korrektsete lahenduste otsimisele;

keskkonnasõbralikkuse demonstreerimiseks pööratakse tähelepanu pigem CO2 jalajäljele ja taastuvenergeetikale kui võimalikule saastele;

tehase rajajad prognoosivad vee vajaduseks kuni 0,85 m3 sekundis ning põhjendavad sellega tehase rajamist Eesti oludes suure jõe äärde.

Arendajate pakutud lahenduse korral leiab Eesti Kalastajate Selts, et veekeskkonda mittehalvendav lahendus ei ole võimalik ainuüksi seetõttu, et mistahes heitvee paiskamine keskkonda selle taaskasutuse asemel näitab, et see heitvesi ei ole tootmise tarbeks piisavalt puhas. Meis tekitavad kahtlust ka mõned arendajate poolt välja pakutud lähtearvud. Nii avaldati 12. aprillil 2017, et kavandatava tehase aastane mageveevajadus on 22 miljonit kuupmeetrit, millest 10% ehk 2,2 miljonit liitrit aurustub tootmisprotsessi käigus. Lihtne arvutus näitab, et sellise koguse vee aurustamine nõuab aastas 1,38 TWh energiat mis ületab kahekordselt tehase toodetud elektrienergiat (plaanitud tootmine 0,682 TWh aastas).

Tehas tarbib aastas 3 miljonit m3 puitu ja puiduhaket, millest oleks võimalik toota kuni 6 TWh energiat. Kui juba olulised lähteandmed on niivõrd vastuolulised, siis kuidas saab usaldada nende põhjal tehtavaid keskkonnamõju hinnanguid?

EKS leiab, et arendus tuleks ümber vaadata ning leida keskkonnale väiksema mõjuga lahendus – ennekõike näeme lahendust suletud tootmistsükliga protsessis, millisel juhul heitvett loodusesse ei juhitaks. Arendajad väidavad, et nende plaan on rajada Euroopa kaasaegseim puidurafineerimistehas, mis vee-keskkonda ei halvenda. Kui see on tõepoolest nii, aga mitte normidega JOKK skeemitamine, siis oleks ainuvõimalik lahendus suletud tootmistsükkel. Eesti ülikoolides on loodud väga tõhusaid puhastamistehnoloogiaid. Suletud tsükkel on võimalik, kuid vajab täiendavaid rakenduslikke teadusuuringuid.

Plaanitud ajaks, 2022. aastaks ei pruugita tehase avamiseni jõuda, aga kiirust ega majanduslikke huve ei tohi eelistada keskkonna huvidele. Ei tehase arendajad ega Keskkonnaministeerium pole suutnud avalikkusele piisavalt selgelt põhjendada, miks otsitakse kavandatava puidurafineerimistehase rajamiseks lahendusi, mis tingivad heitvee paiskamise looduskeskkonda. Suletud tsükliga tootmise puhul sellist vajadust ei oleks.

Seni, kuni plaanitakse suures mahus küsitaval tasemel puhastatud heitvete juhtimist looduskeskkonda, tasub kõikidel, kes veekeskkonnast vähegi hoolivad, jätkata avalikkuse ja arendajate survestamist keskkonnasõbralikumate lahenduste suunas.

EKS-i blogi on leitav siit.