Ühed sellised loomad on Läänemere ainsad imetajad hülged, kes toovad oma pojad ilmale kõval merejääl ja peidavad nad seejärel lumevaalude vahele. Kui jääd ei ole, ei pruugi poegimine õnnestuda. Kui jää hülgepoegade alt liiga kiiresti ära sulab, ei jõua nad varajases nooruses piisavalt energiat talletada. Seetõttu on ka nende edasise ellujäämise ja sigimise tõenäosus märksa väiksem.

See imeline hüljes videos on jäädvustatud Eesti fotograaf Valmar Valdmanni poolt. Fotod kivil sirutavas hülgest jõudsid ka paar aastat tagasi Inglismaa suurde ajalehte Daily Mail. Kas poleks kahju, kui need imelised loomad Eestist kaoksid? Vaata videot SIIT!

„Põhimõtteliselt võib seda võrrelda rahvastiku vananemisega. Vaatame inimesi tänaval ja tundub, et pole nagu vigagi. Aga demograafid ju teavad, et paarikümne aasta pärast hakkab olukord väga kiiresti muutuma. Hüljestega on samamoodi. Puudujääk ja asurkonna hääbumine ilmneb siis, kui praegu sündivad hülgepojad peaksid moodustama asurkonna kandva osa,” kommenteeris bioloog Mart Jüssi, kes on kirjutanud doktoritöö sellest, kuidas kliimamuutused mõjutavad hüljeste olukorda.
Haruldasemad viigerhülged on kahest Läänemere hülgeliigist kliimatundlikumad. Hallhülged, kellele on 2013. aastast alates lubatud jälle jahti pidada, on vastupidavamad.

Kuna hülged on koos Läänemerega arenenud pea 10 000 aastat, on nende elutsüklitesse kujunenud mustrid ja paigatruudus. Hülged otsivad jääd konkreetsetes kohtades, näiteks Liivi lahes, kus nende esivanemad on seda juba tuhandete aastate jooksul edukalt teinud. Kui jääd enam pole, ei pruugi loomad seda mujale, näiteks Põhjalahte otsima minna, olgugi et Põhjalaht on neile kättesaadav. Selle tagajärjed võivad olla kurvad.

„Meie kandis on korralikke jäätalvi olnud aina vähem. Üha sagedamini oleme pidanud tegelema soojade talvede tagajärgedega. Hülgepoegade suremus on suurenenud. Isegi kui poegimine õnnestub, jäävad nad ikkagi alatoidetuteks ja hukkuvad sügisel, sest ei suuda talvele vastu minna,” sõnas Jüssi murelikult.