Ma olen näinud elu jooksul jahmatavalt halbu videomänge, kuid Driveri sarja kolmandal on lootust võita meistritiitel. Seda arvestades, et tootjaks oli suurkirjastaja, mitte mõni ressursipuuduses vaevlev pisitegija. Daikatana ja Enter the Matrix — tulge tagasi, me ei viitsi enam teie üle naerda.
Reflections annab vaevalt kunagi põhjaliku ülevaate, mida põrgut tehti neile eraldatud kolme aastaga. Tööd igatahes mitte, sest DRIV3R ei saaks olla palju halvem ka siis, kui üritaks. Ilmselt kulus enamik ajast Istanbuli, Nizza ja Miami vähendatud koopiate ülesehitamisele, kus tegevus toimub, ja viimase viie-kuue nädalaga visati mingi sisu juurde. Õigupoolest paistetakse silma ainult neljakümne minuti vaheklippidega, mille tootmistase on tõesti muljetavaldav, kuigi sisult natuke abitu.
Kui ma kuuluks Atari juhtkonda, oleks mul igatahes piinlik nende logo selle megakäki karbil näha. Ma valetaks kodus naisele, et teised sundisid koosolekul kirjastamisotsusele alla kirjutama.
Mis kõige rohkem häirib — DRIV3R pole lihtsalt igas aspektis pettumus, vaid ka häirivalt raske. Tegijad nägid vaeva, et sa peaaegu iial oma tegevust nautida ei saaks. Missioonid jagunevad jämedalt võttes kaheks. Kord on juhtimine kerge, aga tempo selline, et peaaegu iga kobatsemine lõpeb kärme kaotusega. Teistel puhkudel on tempo vastuvõetav, aga auto lausa võimatult halvasti juhitav, et jumala eest teel ei püsiks. Eriti koledaks osutub tüüpiline politseiauto, mida katsetad kohe pärast treeningut. Nii et juba esmatutvus on vähetõotav.
Kergendust ei too ka ajad, mil Tanner juhiroolist välja ronib ning omal jalal edasi tegutseb. See peab küll olema näide halvimast võimalikust hiirel-klaviatuuril juhitavast märulist. Asi pole ainult selles, et härra salakits on kohmakas kui suur koer liiga väikeses kuudis. Asi on ka selles, et sihik jääb ebausaldusväärseks isegi autoaimi kasutades, kuna keeldub ühelegi vastasele kinnitumast. Nii Tanner kui tema sihik reageerivad hiireliigutamisele üldse pimeda maratonijooksja täpsusega. Liiguta aeglaselt natuke: kõik korras. Liiguta nagu märulites tavaliselt: valitsevaks saavad 90- ning 180-kraadilised pöörded.
Õnneks on vastased piisavalt jobud, et liiga kergelt ei sureks. Kari ühesuguseid mehi lihtsalt seisab või kükitab kuskil. Mõni üksik valdab näiteks kukerpallitamise õilsat kunsti, aga nemad on kõvas vähemuses. Otse tulevahetusse sattudes on sul vahel isegi paari sekundiga ots peal, aga tihti ei peagi nii lähedale minema. Kütad nad kuskilt kaugemalt ükshaaval maha, keegi vastu ei hakka ega peitu poe. Seetõttu ei häiri seegi, et sihiku õigesse punkti seadmine nõuab teatavat pingutust.
Selles hullus maailmas leidub siiski inimesi, kellele DRIV3R päris meeldib ja kes ei nikerda raskemate lõikude kallal umbes viiskümmend korda, enne kui edasi pääsevad. Nende tüüpiline vastus võiks olla: ise oled koba, Lauri. Tunnistan, et harjutamine teeks kindlasti meistrimaks, aga see ei muuda fakti: Reflections huvitub vägagi sinu kaotusest, nii tihti kui võimalik. Sellega peidetakse karmi tõsiasja, et keskne stoori on liiga lühike. Eeldusel, et jätad klipid vahele ja pääsed kõikjal kohe edasi, vaataks lõputiitreid vast kolme tunniga. Paljud lõigukesed, millest missioonid koosnevad, on läbitavad paari-kolme minutiga.
Tihti masendavalt halb juhitavus sündis ilmselt tänu vähesele pingutusele, milleks autorid valmis olid. Ent kuidas kindlustada, et inimesed ikka tõesti DRIV3Ri ees näguripäevi näeks?
Päris hea idee on lisada värd-füüsikamootor, mis teeb su kokkupõrkesse sattunud masinaga imelisi asju (peamiselt lennutrikke ning ootamatuid pöördeid vastassuunas), muutes ühtlasi kastid-tünnid ja muu taolise tulevahetustes kiiresti lendavateks viskerelvadeks. Aga ainult juhul, kui märklaud oled sina. Ja mis värk on kapotikaantega? Need hakkavad paari paugu järel alati esiklaasi ees loperdama, et umbes kümne sekundi pärast minema lennata.
Lisaks on paljude pingeliste kihutamiste lõpus mingi ülimat täpset ajastust või kiiret reageerimist nõudev trikk, mille ebaõnnestumisel pead kõik uuesti tegema. Näiteks hakatakse sind järsku mitmest suunast tulistama. Selliseid üllatusi on raske üle elada.
Värdfüüsika tuleb ühel juhul isegi kasuks: Tannerit osutub pea võimatuks alla ajada. Ikka satub härrasmees ründaja kapotile või katusele või nügitakse teda lihtsalt edasi, aga mitte halastamatu löögi ohvriks. Taolisi spetsialiste tahaks ka Eesti politseinikke koolitama.
Võrdselt revolutsiooniline tundub, et dekoratsioonid nagu puuistikud ja valgusfoorid muudeti purunematuks, nii et nende ärarihtimine võrdub seina rammimisega. Arcade-rallid eelistavad alati põhimõtet, et asjadest läbikihutamine tähendab lõbusat ajaviidet. Aga mõeldes tuhandetele nutvatele lastele, kes said suure raha eest ainult kolm tundi meelelahutust, tuleb tegijaid mõista.
Eelnevat arvestades mõjub irooniliselt, et DRIV3R pole sugugi liiga lühike. Undercoveri kõrval on menüüs kümneid lühisõite ja niisama kruiisimine, et salakraami otsida. Ainult Istanbul on seni suletud, kuni Undercoveri raames sinna jõuad. Ka pakub natuke ajaviidet Director’s Mode, kus pannakse oma seiklustest kosmeetiliste paranduste abil kokku filmikesi. See on tõesti hea mõte, et iga missiooni lõpus pakutakse Replay eraldi failiks salvestamist.
Reflections on leidlik meie kiusamisel ka sisuväliselt. Mida kõike nad ei mõtle välja! Peamenüüsse jõudmiseks peab vajutama kuus korda Enterit. Teise kasutajaprofiili valimiseks peab programmist väljuma. Klahvide ning enamike sätete muutmiseks peab mängust väljuma, sest see käib peamenüüst. Programmi käivitades palutakse iga jumala korral valida sobiv keel viie hulgast. Sätid muusika-heli mõlemad maksimaalseks, mispeale esimene kõlab vaikselt ja teine väga vaikselt. Ühes missioonis kraanaga konteineri tõstmiseks on eraldi viis klahvi, kuigi seda esineb üksainus kord, mis kestab umbes minuti (miks suunaklahvid ning Action ei sobinud?). Söörid istusid peade peal ega osanud isegi väikeseid mugavusi välja mõelda? Arvan, et nad ei saa olla ise mängurid, kui loevad nii rumalad otsused normaalseks.
Vähemalt on graafika ja muusika head, õigus? Vale. Isegi siin raisatakse pigem potentsiaali kui tehakse midagi vinget ära. Klipid on kahtlemata väga kvaliteetsed, kuid nimekad häälelugejad nagu Michael Madsen, Ving Rhames, Michelle Rodriguez, Mickey Rourke ja Iggy Pop kõlavad ühtlaselt ilmetult. Pealiskaudsel loendamisel saadud paarkümmend erinevat heliefekti imevad nagu kosmoseruumi vaakum, ilmselt laenati need aja kokkuhoiuks mõnest B-märulist. Muusikamotiivid hakkavad ruttu korduma.
Keskkonnad näivad kaugemalt vaadates kenad, eriti Nizza ja Istanbul, aga lähemalt vaadates sama kliiniliselt puhtad ning elutud kui enamikes konsoolimärulites. Palju maotut pinda. Viimaste GTAdega võrreldes pole isegi samas päikesesüsteemis, rääkimata liigast. Ja bassein Tanneri koduaias on lihtsalt naljakas: vett täis, aga näeb välja vastupidi. Kaameratöö on võrdselt abitu, segades nii treppidel kui kitsaskohtadel kui näiteks politseiautos istudes.
Kõike kompenseeriks natuke mootor, mis ei pärine valelt poolt sajandipiiri. Aga ei. Vähe sest, et drawing distance on naeruväärselt lühike (masinad-inimesed taamal ilmuvad meie dimensiooni nagu võluväel). Pildikiirus pole samuti kunagi päris sujuv. Nõrk arvuti võib seda hakkida veelgi, aga kaadreid sekundis tahaks siiski umbes 15 juurde.
*
Pikalt mõeldes jõuan järeldusele, et vahel harva oli DRIV3Riga koguni lõbus. Näiteks ainult PC-versioonis figureeriv The Hit, kus kimatakse mootorrattaga põgeneva paadi järel. Keegi ei vihja sulle, et paati on tegelikult võimatu peatada, ent kaherattaliste juhitavus on väga hea. Kopeeriti Vice Cityst, seepärast. Hit & Smash on samuti adrenaliinirikas, kuigi varastatud autode parkimine liikuvale alusele osutub põrgupiinaks.
Missioonid kisuvad üldiselt üksluiseks — aina põgenemine või jälitamine, millele järgneb kerge tulistamisgalerii. Põgenikud valivad õnneks kohati erinevaid marsruute, et kümneid kordi järjest proovides silmad kinni ei vajuks. Lisaks kaks juhtumit lihtsalt istudes-tulistades, roolimine jääb teiste hooleks. See on Istanbulis šefim: sulle antakse paarsada mürsku võmmiautode põrkama panemiseks. Üllatuseks katsetatakse korra isegi hiilimist, aga see on igav lühike jupp. Kõige põnevamad toimingud jäävad tihti vaheklippidesse nagu Metal Gear Solid 2-s: teed midagi rutiinset ära ja vaatad preemiaks, kuidas onud-tädid ekraanil põnevamaid käike sooritavad.
Nizza teisest poolest lõpuni hakkavad regulaarselt silma jääma graafilised ja tehnilised vead. „Rescue Dubois“ on eriti vastik: autot ning sihikut pööratakse samade nuppudega. Linn ise on üleni hall, tehes raskeks vastutulevate sõidukite märkamise (millest vähemalt mõni näib tekkivat alati tühjale kohale). Sellele järgneb ilmselt kõige bugisem tase, „Hunted“. Ja mida lõputiitrite poole, seda vähem on beetatestijaid kuulatud. Aga mida tahtagi, kui nad ei osanud subtiitritest isegi musta tööd eemaldada (tekst nagu Introductory Music ja Telephone Ringing on tavaline).
Positiivset otsides… mm… ei loobita sind peaaegu kunagi järsult töölauale.
*
Peamenüüs on tore lahter nagu Extras. Selles on tegijate nimekiri, kaks reklaami (Sid Meier’s Pirates!, Boiling Point) ja 12-minutiline ülevaade teose tegemisest. Mõjub veenvalt, kui pole veel oma käega proovinud. Pealelugejaks määratud Michael Madsen kannab ette palju suuri numbreid, mis puudutavad tehnilist poolt, muutes tulemuse suhtes veidi leebemaks. Ent miski ei tohi vabandada sellise käki sündi.
Ostes DRIV3Ri, toetad kõike seda, mis on mänguäris valesti. Enamiku nii suurtest kui väikestest vigadest näed ära muide kümne minutiga ja pole mõtet lootagi, et mõni hiljem kaoks.
Seda taipas ilmselt ka Atari, nõudes teose ilmudes suurtelt ajakirjadelt esikaanekohta, enne kui arvustusekoopiad õigeks ajaks kätte jagas. Lõplikud numbrid mul puuduvad, aga esialgu aitas jõuvõte päris hästi läbimüügile kaasa.
Stsenarist-lavastaja kannab vähemalt üldise kvaliteediga sobivat nime: Maurice Suckling.
Ralli / märul
Reflections, kirjastas Atari
Tugi: 1
2 GHz Athlon või P4, 256 MB RAM, 5,5 GB kõvaketast, 4x DVD, 64 MB kiirendi, Windows 2000/XP
www.atari.com/driv3r
Hind: ca 700 kr
