Teoorias on seda nüüdisaegse arvutimängu jaoks vähevõitu. Praktikas ka, nagu selgub, sest Doom 3 on üsna pagana üksluine ragistamine. Üksikosa läbimiseks keskmisel raskustasemel kulub mu hooletute arvestuste järgi viisteist tundi — ja pea kõik sellest leiab aset süngetes koridorides, kus põhiliseks rahuldav valgusallikas sinu auväärt taskulamp. Mingi aeg mütatakse ringi põrguski nagu Doomile kohane, mis on päris äge, a see hõlmab kõigest tunnikese või midagi sinnakanti.
Hea on siinjuures, et tasemedisain ei tundu kunagi hooletu või juhuslik. Progress on sirgjooneline ja vanamoodne, põhinedes võtmete leidmisel (mida asendavad siin uksekaardid ja paroolid), aga õige tee leidmine pole pea kunagi liiga lihtne või ajusid sööv. Ringi ja edasi-tagasi sebimine, et kõik sujuks, on pingutavad, aga mitte väsitavad, tänu kollidele, kelle ilmumise järgi õiget teed silmist ei kaota. Lühidalt: kvaliteet ei kõigu.
Halb on, et mitmekesisust napib ja siseruumide avastamine kaotab suurema võlu kõigest paari tunniga. Ah kuidas tahaks paar korda näiteks Marsi välimaastikel pikemalt ringi lipata. Täpsemalt öeldes, siiski, on teine pool kaasakiskuvam kui esimene pool, aga selles tänaks eelkõige taustalegendi, mis hakkab aeglaselt lahti hargnema. Stsenaristid ei tee märkimisväärseid pingutusi põneva jutu pajatamiseks, aga olemasolev intrigeerib niigi.
Tegelikult aitaks hoole-armastusega loodud lugu üldmuljele kõvasti kaasa. Praegu on lihtsalt liiga vähe väljapaistvaid momente ja liiga palju korduvaid situatsioone, mida ei kompenseeri kindlasti isiklik pihuarvuti. Terve ekraani hõlmav seadeldis on e-kirjade lugemiseks, helifailide kuulamiseks ja videoklippide vaatamiseks, aga selle tegelik väärtus seisneb numbrikombinatsioonide otsimises, mida vajad edasipääsemiseks või kappide avamises, kus peituvad laskemoon ja tervisetaastajad.
Seejuures mõjub kujunduslikult arhailiselt ja muidu tobedalt, et palju vajalikku vedeleb mitte kappides, vaid otse põrandal — peidetud või varjatud paikades). Hea vähemalt teada, et 22. sajandi keskpaiga inimesed on spämmimure lahendatud ja kõik ausateks hakanud, sest ei vaevu enam keegi elektronmärkmikke salasõnadega kaitsma. Astu aga ligi ning lae sisu alla, kui mõne leiad.
Aga uuesti väljapaistvate momentide juurde. Neid leidub, ehkki üsna harva, sest enamik madinast kordub ühel või teisel kujul tunduvalt enam kui peaks. Omapärasemad hetked on õigupoolest millegi varemnähtu koopiad: Half-Life’i sissejuhatus (kõnnid ringi, tutvud ümbrusega), paaril korral Painkilleri efekt, kus vastaseid notitakse ühe rusikalöögiga, Resident Evili stiilis ehmatused, Elite Force 2 stiilis boss jm.
Doom 3 ei mõju õudusmänguna päris nii nagu peaks. Põhiliselt tekitab pinevust ootus, et mitu kolli nüüd kohe välja kargab (vastavaid momente õpib ruttu ennustama) ja kui palju nad jõuavad kahju teha, enne kui põrandale kukuvad ja miskipärast jäljetult ära põlevad. Pooleldi naeruväärseks muutuvad kõrvaltegelaste soigumised lähenevast kurjusest helifailides, sest neid on liiga palju. Õnneks hoitakse peategelase visioonide, õudsete sosinate ning verest määritud ruumidega üldiselt kokku, mis aitasid totaalselt ära rikkuda suvise käki The Suffering.
Väikesed leiud mõjuvad õhustikule tunduvalt paremini: päris esimene kohtumine neljajalgse Pinky Demoniga, läbi ukse tunginud ja abitult siputav käsi, laiba kallal maiustav libasurnu (sinu lähenedes tõusevad mõlemad viisakalt püsti), täiesti jabur kalkunilömastamise videomäng kööginurgas (vihje: kogu enne põhimäruli algust seal vähemalt 25 000 punkti), dr Betruger näeb välja kui Anthony Hopkins jm.
Samuti on kollide välimused igati lahedad, ehkki pidevalt kohatakse samu kärssasid ja üldse pärineb enamik eelmistest osadest. Ebasurnud ehk zombid on siiski meeldiv lisand põrgusigidike laienevasse perekonda: aeglased ja seega väheohtlikud, aga välimuse ja arusaamatu mörina tõttu nauditavad liikuvad märklauad. Kahju ainult, et tegijad eksponeerisid neid varem nii palju piltidel. Tekib natuke tunne nagu vaataks kinos reklaami, mis sisaldab filmi kõiki parimaid kohti. Ja mina pole samas pühendunu, kes kasutas iga võimalust, et D3-st uut teada saada. Treilereid ja enamikke pilte ei vaadanud, netti lekkinud varast poolikut versiooni ei katsetanud.
Kiitusi jagan ka relvadele. Igaüht kasutatakse ainult ühel moel, ent rahuldustpakkuvate tulemustega. Haavlipüss lõhub kolle kui maagiline haamer, Soulcube aitab mõnestki kitsast olukorrast terve nahaga tulema, BFG9000 plätserdab vastase liivakoogina põrandale, mootorsaag äratab nostalgilisi tundeid ja osutub üllatavalt tõhusaks lähirüseluses… Granaate võiks siiski loopida põhirelva käest võtmata, see on muutunud Halo-järgsel ajal kuidagi endastmõistetavaks.
Sõnasabast kinni hakates: Halo monotoonset ülesehitust tasakaalustasid vähemalt lahedad uuendused mängitavuses. Doom 3 proovib selles vallas kätt üsna põgusalt, viitsimata pingutada. Et taskulampi ja relva ei hoita korraga, tundub esialgu tobe, aga lisab tegelikult liikumisele usutavust. Nii ei olda kunagi liiga valmis ilmunud vastast momentaalselt läbi puurima, alati jääb ruumi kergele paanikale. Üksikosas valitseb ju enamasti pimedus, mistõttu taskulamp on pidevas kasutuses.
Kaaslaste rakendamine kukkus samuti hästi välja. Nad ei jää maha, ei takerdu idiootselt ja tulevad otsima, kui vahtima jääd. Paraku on vahemaad, mida kaetakse teadlase või kaitseroboti seltskonnas, õnnetult napid ning harvad. Füüsikamudel on seevastu õige rakenduseta lisand nagu enamikes FPSides, mille põhiline funktsioon on tekitada imelikes asendites laipu (mis nagunii ruttu kaovad).
Doom 3 graafika on tõesti ilus, aga mitte nii arvutisõbralik kui tegijad väidavad. Seda jooksutab tõesti ka miinimumnäitajatega süsteem, mis mainitud infokastis, aga viivitustest pildis ei pääse enamik kardetavasti üle ega ümber. Laenasin firmalt ML Arvutid spetsiaalselt mängimiseks korraliku püssi (2,8 GHz LGA775 P4 520 protsessor, 512 MB DDR400 RAM, 120 GB S-ATA kõvaketas, 128 MB MSI GeForce FX5750 kiirendi) ja kerged takerdumised kaadrivahetuses saatsid mind terves üksikosas, nii klippides kui tegevuses. Vahel tihemini, vahel harvemini, ent mitte kunagi päris kadunud. Lääg tekkis kusjuures suvalistel kohtadel, nii ukse avamisel uude ruumi kui näiteks võitluses paari kolliga.
Kusjuures ma ei lükanud valikuid päris põhja. Tarkvara soovitas PC konfiguratsiooni arvestades piirduda 1024 x 768 resolutsiooni ja High videokvaliteediga, mida võtsin kuulda. Kõrgem videokvaliteet on veel Ultra High, mis mõeldud 512 MB kiirenditele, neid pole praegu mõistagi turulgi. Klippe on siiski nii vähe, et nende nautimiseks ei tasu poolegigase videomäluga kaarti hankida, kui mõni selline peaks sügisel rahva ette ilmuma.
Olgu eelnevaga kuidas on, otse karbist pakutav mitmikosa väärib sulaselget nahutamist. Osalejate arv kuni neli, areenide arv viis ning neli madinavalikut kõik surmamatši-põhised (OK, teose tooni arvestades mõistlik). Server ajab end ruttu püsti, üldine tempo on meeldivalt kiire ja liikumisruum osalejate arvu tõttu mõistlikult väike, ent areenid ise on fantaasiavabad variatsioonid niigi üleliia nähtud keskkondade baasil. Põrgut ega näiteks Marsi välimaastikke ei kasuta tegevuspaigana ükski. Pimedust on vähem kui üksikosas ja taskulambi tähtsus seega väiksem, aga muud head ei ütle. id Software viskab jalad seinale, naerab ülbelt ja ütleb: tehke ise häid areene, kui tahate.
Oodatud järje puhul on tavaline, et varased proovijad seda usinalt põlastavad, aga Doom 3 on keskmisest rohkem kaigast saanud. Võib öelda, et mitte asjatult. Tehniliselt on raske midagi ette heita, loominguliselt kerge. Kokku annan priske kolme. Ilusad pildid, läikivad keskkonnad ja pädev ülesehitus vajavad kõrvale palju rohkem mõttelendu. Targad mehed torganuks peategelase pihuarvutisse vähemalt mõne vana mängu, et kasutajates elevust tekitada.
FPS
id Software, kirjastab Activision
Tugi: 1-4 (Internet, LAN)
AMD XP 1500+ või 1,5 GHz P4, 384 MB RAM, 8x CD, 2,6 GB kõvaketast, 64 MB kiirendi, Windows 2000/XP
