Loomulikult pole iga õun toores (magus erand on näiteks PS2’lt pärinev Vice City), aga kauaoodatud Colin McRae Rally 3 läheb kahjuks riknenud viljade kasti.

Hooletu ületoomine on muidu maitsvale tootele mädaplekid peale teinud ja neist ei saa niisama lihtsalt mööda hammustada.

Ehmatusena tuleb, et kettapinnaks nõutakse massiivne 3,5 GB; esmakordsel kasutamisel otsustas programm mind sõidu alustamisel üldse jonnakalt töölauale suunata. Paaritunnise pusimisega sain asja siiski tööle värskemate (minu arvutile halvemate) draiverite installeerimise järel.

Esimene kiiruskatse läbitud, kumises peas mõte: „Ja säherdune ongi vä?“. Ei mingit rõõmustavat taaskohtumist, ei mingit fiilingut. Isegi sapakaga oleks ilmselt põnevam ralliradadel tolmu üles keerutada. Kahjuks ei ole legend valitavate autode hulgas, on hoopis Ford Focus (muide ainuke, millega meistrivõistlustel jõudu proovida). Sellisel puhul võiks ülejäänud autod minu meelest üldse välja jätta. Mis kasu on näiteks Subaruga üksikuid sõite harjutada kui meistriliigas sellest tolku ei ole? Enam veel, masinaid saab seadistada ainult karikavõistlusel. Valik on muidu lai ja iga sõiduk on detailselt modelleeritud isegi sellistest paikadest, mida meie silmad iialgi ei näe.

Võrdselt pole higi valatud aga radade kallal. Ühe katse keskmine pikkus on tühised kolm minutit, mis tundub vähemalt minule õnnetult lühike. Eriti seda tõelise eluga võrreldes, kus on katsed enamasti 20 minutit, vahel isegi enam. Meistrivõistlus on lihtsalt näruselt lühike — kõigest 6 rallit, iga etapp sisaldab vaid 7 kiiruskatset. Kui nüüd võrrelda resultaati tõelise eluga (14 rallit, kõigil umbes 20 kiiruskatset), tundub CMR3 häbematult lühike. Siin jääb mõistetamatuks programmi füüsiline suurus (3,2GB).

Maailm näib PS2’le tüüpiliselt kaugustes hägune ja läheduses terav. Teleriekraanil ei saa sellest aru, aga PC kasutajatel ripub puudujääk küüntega kannikas. Üldiselt on graafiline pool siiski magus suutäis, kuigi selle allaneelamiseks vajad mõrvarlikult vinget raali. Näiteks peegeldusi, mustust auto kerel, läikeid jm näevad vaid parimate 3D-kaartide omanikud. Enda masin sisaldab GF4 MX440, millel puudub environment mapping, mistõttu jäin silmailust ilma. Aga pole hullu, lähen randa ja vahin siis hoopis keni vastassoo esindajaid — mitmekordselt parem vaade…

Perspektiivikuselt võtab punkte maha võrgutoe puudumine. Samuti on kahekesi ühe arvuti ees kimada võimalik ainult mitme puldi olemasolul. Miks ei saa osalejad kasutada klaviatuuri eri servi? Mitte ei mõista… Kui luuakse täiendusi nagu eelmisele osale, jääb CMR3 ehk kõvakettale kauemaks.

Heli on kõlblik, aga ei midagi kulmu kergitavat. Mul kippus masin igal katsel omamoodi jõrisema nagu mõni lõukoer. Igasugu kolinaid on kah kõvasti juurde pandud. Radikaalselt uuendati Colini endise kaardilugeja Nicky Gristi sõnavara. Erinevaid märkmeid on mitu korda rohkem, nende järgi juba ei eksi.

Mitmekesisem on ka legendi graafiline pool: rajal püsimine ei valmista tänu nii täpsetele juhatustele raskusi. Kui just keegi teele ette ei hüppa, aga looda ainult, see ei ole võimalik. Siinkohal nuriseks keskkondade vähese interaktiivsuse kallal. Kärestike vesi voolab vaikselt nagu mõnes peenes ojakeses, inimeses seisavad tuimalt paigal kui Kaubamaja turvamehed ning mingisuguseid maastikule omapäraseid loomi vms ei leidu. Ainuke koht, kus mingit elu võib märgata, on hooldeala, mis aga kubiseb magamata šimpansidest. Iga mehhaanik nohiseb oma nurgas ja liigutab midagi vaikselt edasi-tagasi. Mõttetu! Lisaks ei anta auto seadistamise kohta mitte mingeid näpunäiteid, mis algajale hädasti ära kuluks.

Raskusastmetest on algul valitavad Normal ja Hard, hiljem lisandub Very Hard. Viimasega mõõdu võtmiseks peavad eelmised kaks läbitud olema. Normaliga on kaotada põhimõtteliselt võimatu. Piisab vaid tagasihoidlikul kiirusel rajal püsimisest, ja oledki maailmameister. Hardis suutsin võita kuuest rallist viis, enamus 10-20 sekundilise eduga. Rootsi on lausa naeruväärselt kerge, eduks kujunes mahlakas 46 sekundit.

Tõeline väljakutse on alles Very Hard, kus peab võitmiseks keskenduma rohkem kui koolis kontrolltööd tehes. Ametlikus foorumis võib lugeda, et asfaldil peetava etapi Hispaania ajad on tehniliselt vigased. Hardist alates kaotad seal alati vähemalt 20 sekundiga. Sõida kasvõi asfaldikuninga Panizzi vääriliselt, esikoht jääb ikka saavutamata. Kokkuvõtvalt pakub närvipinget kõrgeim tase, algajale ehk ka keskmine. Normal on aga niivõrd ebanormaalne, et sellega ei taha küll enam tegemist teha. Õiged nimed oleks mu arvestuse järgi Very Very Easy, Easy ja Hard, tee omad järeldused!

Üks suur puudujääk on muuhulgas, et pärast esimest etapivõitu ei tea edaspidi oma positsiooni pingereas ega kaotuse- või võiduseisu suurust. Vastava näidu leiad alles järgmise kiiruskatse stardis. Kui aga selgub, et eelnev katse läbiti mitterahuldava ajaga, ei saa seda uuesti proovida. Põhjuseks on automaatne salvestamine pärast iga kiiruskatset.

Ei mõista veel, miks jäeti välja kaamera seadistamine. Standardvalikud on tagant, rooli juurest ja kapoti pealt. Seestvaade on vihmase ja lumise ilmaga vapustav. Kui nüüd ajunatukest pingutada, võin ausalt öelda, et pole näinud üheski mängus nii ilusaid vihmapiisku. Need on sedavõrd tõetruud, et esmakohtumisel tõi väikevend jooksuga käteräti, et “monitor ära kuivatada“. Kaamera timmimisest tunnen siiski väga puudust.

Kui juba nurisemiseks läks, peaks ütlema, et autode lammutamine on kohati kahtlane. Võib juhtuda, et kabelimatsu järel lahkutakse sündmuskohalt vaid tühise mõlgiga. Ainuke võimalus korralikult lõhkuda on sihilik romuralli.

Erinevalt mõnest rallist on õnneks võimalik masin täiesti kõlbmatuks muuta. Sellisel juhul on võimalik katkestada. Lammutamine mõjutab tugevalt ka sõiduomadusi: näiteks ühe ratta kaotamine paneb auto rajal perutama kui metsiku hobuse. Teise ratta kaotus muudab juba lausa liikumatuks. Mõnusa elulise toonina on sõiduriistale ohtlik samuti hüppamine. Eriti fataalsed on suured mõnusad hüpped Austraalias ja Soomes.

Külastavatest maadest on esindatud veel Rootsi, Inglismaa, Jaapan, Hispaania ja USA. Etappe on kaheksa nagu Colin McRae 2’s. Enamus riike väärivad oma nime, paistes silma loomutruude tingimuste ja loodusega. Inglismaa vihmast hall taevas, Kreeka kaljumäed ja tolmused teed, Austraalia kurikuulsad hüpped… Võib rahule jääda. Ainus, mis häirib, on radade vähesus ja samas olemasolevate lühidus.

Ah jaa, juhitavusest pole veel midagi rääkinud. Vastupidiselt osadele kaebustele on see minu kogemust mööda normaalne. Ärge kartke: mõrvakatsel ja käepigistusel suudan vahet teha, olen ka võimeline asja adekvaatselt hindama. Auto liigub erinevatel pinnastel tuntava erinevusega, suur tähtsus on rehvidel. Valede ratastega liigud finiši poole tõenäoliselt taguots ees. Õnneks teevad unimütsidest mehaanikud õige rehvivaliku ise. Realistliku lükkena ei ole ka lumi enam libe. Rehviteadlased leiutasid ju autokummid, milledega sarnaneb lumel sõit lahtisele kruusale. Nagu päriselus, nii siingi.

Kindlasti vajab ralliäss rooli ja pedaale, hädapärast analoogpulti. FF ei olevat just kiiduväärne, aga see selleks. Ise kasutasin kõige tavalisemat klaviatuuri ja sain sõidud tehtud. Mina ei ole kunagi hoolinud spetsiaalselt mängimiseks mõeldud lisaseadmetest ega kavatse taolisi tulevikuski soetada.

Colin McRae Rally 3 on lai nagu kõrb, aga peidab endas vaid käputäie oaase. Agar kaamel imeb need kiiresti tühjaks, alles jääb vaid üle-kolme gigane kõrb, mis ei tundu uuesti ületamiseks just kuigi meelitav. Teost soovitan vaid kirglikule rallifännile. Kui tead WRC’st sama palju kui pistikute kogumisest, tasuks teosest eemale hoida ning hoopis selle vanema venna Colin McRae Rally 2.0 tutvuseks ette võtta.

Ralli
Codemasters
Tugi: 1-4 (ühe arvuti ees)
Athlon või PIII-750 (1,4 GHz), 128 (512) MB RAM, 3,5 GB kõvaketast, 32 (64) MB kiirendi, Windows 98SE/Me/2000/XP
Hind: ca 750 kr
www.colinmcrae3.com
Sarjast varem: 2/01