Lühikese üksikmängu tasakaalustab uskumatult diip võrgumäng. Kuni 18 mängijat, 16 kaarti ja 6 erinevat mängutüüpi ja siia võib vist lisada ühe aasta — see on see, mis aja pärast sa tõenäoliselt ikka veel Modern Warfare’i mängid! Võrgumängus on oluline osa auastmetel, mille väljateenimisel lisandub järjest rohkem võimalusi — näiteks uusi relvi ja lisavarustust, mida kasutada. Raske on midagi eraldi esile tuua mängus, kus kõik on jube hea. Kui sõjamäng suudab sinus tekitada tunde, nagu sa oleks tõesti kuskil tänaval prügikasti taga varjus, kuulid mööda vihisemas — siis võib asja igatahes õnnestunuks lugeda. Parim: Üks mängu missioonidest viib meid Pripjati kummituslinna, mis mõjub lausa hirmuäratavalt reaalselt. Tundub, et ühe eestlase jaoks on see kogemus vast kuidagi tähenduslikum, kui näiteks mõne jaapanlase jaoks.
Meie arvame: Pärast seda, kui olime rühmaga bensiinijaamast mööda joostes paar sammu kõrvale põiganud, et mitte ühe kannatada saanud reklaamsildi alt läbi minna, mis oli sellise näoga, et võib alla kukkuda, tekkis ruumis korraks vaikus. Vau. Päriselt tundus, et see silt võib pähe kukkuda. Päriselt. Vau.
